Koristasime veidike maailma. Viisin oma kolm hoolealust kooli lähedale tuttavale territooriumile, kus avaram väljavaade. No et kui kellegi neist tuleb tahtmine metsa põigata. Ei, me oleme metsarajal käinud, seeni korjanud ja pähkleid ka. Aga täna oli prügipäev. Kinnastega varustatud kaks noormeest sattusid hasarti, kolmas ei puudu maast mitte midagi. Saimegi leivakoti täie igasugu staffi, erilist elevust tekitasid "nerfi kuulid".
Jõudsime minu kortermajani. Renoveeritakse. Maja ümber mullavallid, kraavid, piirdeaiad jm. ehituseks vajalik. Ei hakka vene keelt purssima. Kokkuvõttes sõnas Mykailo (hellitusnimega Miša, 7aastane): kas teil tuleb siin ka sõda ja need on kaevikud kuhu varjuda. Näitasin talle kenasti korda tehtud kõrvalmaja ja püüdsin seletada.
Ütlesin poistele, et elan selles majas. Kuna maja ees ilusaid ja vähem ilusaid autosid, kerkis neil kohe küsimus: aga milline sinu auto on?
Mnjahh, tundub, et minu autoriteet langes veel vähemalt viis palli. Elab kraavidega ümbritsetud majas ja autot tal ka pole.
Üks sõjapõgenikest - poistest, elab maakonnalinnas koos emaga kahe toalises renoveeritud ja kõikide mugavustega korteris. Ema sõidutab teda kooli ja koju autoga. Ema on kodune. Teine elab vallakeskuses mugavustega, renoveeritud majas. Ema on kodune, väikevend käib lasteaias.
Lihtsalt lood elust enesest.
2 kommentaari:
MIllest nad elavad, kui emad kodused ja autoga? Väikevennad lasteaias.
nN nii uudishimust,
sama siin, lugesin EPL-i lugusid. Mnjahh...
Postita kommentaar