Kui maja ümber väriseb traktor sahaga, mis vägisi tahab sirelilillat ja valget sirelit tabada, siis on aeg kodust põgeneda. Kasvõi mõneks tunniks. Avinurme, see alevite pärl, tundus hea valik. Muidugi kulgeb iga tee kuhugi, aga kui sa ei tea, kuhu tahad minna, siis polegi vahet - ikka jõuad kuhugi.
Minu totaalne üllatus. Olen ennast virukaks pidanud emapiimast ja isa hoolest peale (isa poolt kirikuraamatute algusse), aga Anneli suutis järjekordselt üllatada: Paasvere polegi pelgalt minu hilisõhtune bussipeatus, vaid jälle KOHT. Piisab vaid sissesõiduteelt kaugemale minna. Eks need "vere" lõpulised jäävadki kummitama. Loomulikult järgnes Paasverele Venevere.
Päikesest võõbatud loodus oli hunnitu. Täna õppisime esimeses klassis eluta ja elutut loodust. Tekkisid küsimused:
Kes on puu järglased st.lapsed?
Kas kivid ei kasvagi kunagi, kas nad sündisid suurtena?
Kuidas seened sünnitavad?
Vaat vaat sedamoodi, vaat vat sedamoodi pead sina ilmas elama :D
Avinurme bussijaam kiriku kõrval oli kärarikkaid pudinaid täis. Tunnid olid lõppenud. Küll mulle meeldib, kui küla (alev) lapsi täis! Tundub, et Avinurmes neid kooli jätkub. Vaade kooli netilehele on paljutõotav: Rakvere Teatri külastus, kirjanik Epp Petrone, keeltepäev, teadlaste öö....Eriti meeldis mulle oktoobris toimuv kastanimunade koksimise võistlus.
Meie jõime Puiduaias magusa kohvi, jutustasime veidi kauni teenindajannaga ning settisime autonina üle Avijõe Lohusuu poole. Miks Lohusuu? Aga miks mitte?
Lohusuu on põline kaluriküla. Täpselt ei määratle, aga saan aru, et oli Vene- Lohusuu ja Eesti-Lohusuu. Rahvas enam- vähem pooleks. Vanausuliste pool ja eestlaste pool. Uskuge, just sinna paika sündis 1763 aastal õ-tähe kasutuselevõtja Otto Wilhelm Masing. Mitte Tartusse, mitte Tallinnasse. Müstika.
Lohusuu kirikus teenis aastaid pastor Eenok Haamer. Olime seal mitu aastat tagasi lõikustänupüha jumalateenistusel käinud.
Ilm oli üha ja rohkem tänulikuks muutunud. Kui kodus puistas taevas veidi tumedamat, siis Peipsi veerel säras päike. Ei oska kirjeldada metsade ja põldude sügisvärve, hallide ja ajast puretud talumajade kokku kukkunud katuseid, kauneid põllukividest vundamente, aga ka uuele äratatud eluasemeid - ainult mine ja vaata! Jäta igasugu jamad seljataha ning ette ning usu ja looda. Või lihtsalt imetle.
Peipsi poole autonina ei pööranud. Hoopis Iisaku poole. Jälle üks paik, mida aastaid tagasi väisasime. Kuhu küll see rahvas kaob? (andmed andmed) Kas on veel kaunimat loodust, rahulikumat keskkonda, tegusat kooli? Näed, ikka hakkan targutama.
Tudulinna müstiline kirik mäe peal on nagu maamärk, et õhtuks tuleb koju veereda. Hetkeks isegi tundus, et olen teederägastikku eksinud, aga ei. Oonurme ja Tudu olid kaljukindlalt oma kohtadel. Anneli soovil põikasime sisse Tudu kalmistule, kus ta käinud polnud. Sügislehtede sahinal puhkasid sealsed kalmulised oma viimses paigas. Maal on veel ruumi.
Koju jõudes nentisime, et need kaevatööd ei tundugi nii hirmsad, sest meie maa on ikka meie maa ja kui on Usk Lootus ja Armastus, siis nii ongi.
Pildil Iisaku kirik
2 kommentaari:
Kuidas siis parandada füüsilist tervist
Anonüümne hea, kui vaim puhkab, siis hoiavad haigused kilomeetrite kaugusele. Kõik on peas kinni, aga seda arvan mina.
Postita kommentaar