reede, 4. märts 2022

Kuhu ja kuidas edasi

 

Üks minule oluline tundepostitus, mille kirjutas Rasmus 24.02.2021 enda FB seinale:

Ma olen eestlane. Ma elan vabas Eesti riigis. Ma olen kodanik. Mul on mul on pere, lähedased ja sõbrad.Ma olen õnnelik, et mul on tervis. Aitäh kaasaegne Eesti meditsiinisüsteem ja teadus. Usaldan teid - olete mind aidanud väga palju ja püüan nüüd tagasi anda seda, mida olen saanud. Saan olla tänuvõlglane. Ma olen rõõmus selle üle, et mul on kodu, kus mul on laual toit. Ma rõõmustan selle üle, et mul on amet, mis teeb mulle rõõmu ja kuigi vahel on raske, siis tegelikkuses on see pinnavirvendus. Mind ei huvita enam väga see, mis toimub meie päevapoliitikas. Võiks isegi öelda, et see kõik on nii kauge, kummaline ja isegi tülgastav. Ei ole vahet, kas ollakse kollased, punased, sinised, rohelised või isegi kirjud. Sihid ja eesmärgid ei ole enam tajutavad - teenitakse justkui kellegi teise huve. Ma olen rõõmus, et vaatamata raskele ajale mu ümber inimesed pingutavad - kes vähem, kes rohkem, aga siiski.

Elagu Eesti!

Ja siin minu kirjutatu eelmisele postitusele kommentaariks:

Eile hommikul oli kõik muutunud. Sõitsime paraadile ja kuulasime sõjauudiseid. Vene saatkonna ees seisid tõsiste nägude ja tõsiste sõnumitega inimesed. Kevadel kolmeteistkümneseks saav lapselaps nõudis terve päeva jooksul seletusi. Jäid kõlama "kurjus" ja Killer Putin. Vahepeal veetsime aega omadega. Oli hea. Koju sõites kuulasime presidendi kõnet. Autos oli vaikne ja sõnad kõnetasid. Kodu lähedal võttis sõna kõige noorem meist kolmest: Ma ei taha, et sõda tuleb, ma ei taha, et minu perekond peaks kannatama. Selline päev 24.02.2022

Fotolavastus, mis sobib tänasesse päeva. Modell minu armas lapselaps, sall tema ema looming.

1 kommentaar:

Bianka ütles ...

Kui ma mõtlen tänases kontekstis sellele, kuidas Eestil on vedanud, ajal, kui ukrainlased surevad, siis Euroopa hakkab lõpuks aru saama, et Venemaast ei saa iialgi normaalset demokraatlikku riiki. Me oleme seda kogu aeg teadnud ja rääkinud, aga "vana" Euroopa on seda pidanud russofoobiaks. Nüüd siis saavad nad aru, et nii see asi ongi, Venemaa on suurshovinistlik diktatuur.

Ja tänu taevale, et oleme NATOs, kes ehk meile ohu korral appi tuleb. Aga see pole lihtsalt vedamine, me tegime igal võimalikul ajahetkel parima, mis võimalik. Ukraina paraku jäi õigel ajal rongist maha. Aga praegu annab see riik oma parima, et kaitsta oma isemääramise õigust. Loodame, et see annab hea tulemuse.