Avaldada või mitte avaldada?

 

Otsustasin siiski need varem kirjapandud sutsud avaldada.

21.02.2022

Esmaspäeva varahommikust saati polnud mingit energiat. Kui pühapä õhtul magama heitsin päris normaalse inimesena, siis pärast kolmandat korda tõusin "hiljaks jäänud painena" 06.36. Sellele eelnev väike uneke sisaldas imelikke detaile: sõbranna tahtis kuhugi sõita ja oli minu vastu vastik, abikaasa soovil/käsul/ juhatusel pidin pakkima kogu reisil olnud kraami ja kuhugi bussi paigutama jne. jne. Kuna tuvastasin ajavahemiku, siis pidi see olema 06.15 kuni 06.36. Hoidku mind selliste unede eest, mis teevad hommiku hirmutavaks. Päev läks käima alles siis, kui sain kehalise tunnis nn. tammujatega klassikarajale. Ilm  oli ilus ja kolm kaaslast suurepärases tujus: näed, täna ma ei kukkunudki, suusatamine võib mulle isegi meeldima hakata. Ärge nüüd minust nii hästi ka arvake, mul petmiseks kaks suusakeppi, aga suuski netu.

Möödunud nädalal otsisin Rakveres kõikvõimalikku kultuuri. Algas Märt Avandiga teatris ja päädis filmiga "Soo". Avandiga oli nii, et olude sunnil pidin esimeses reas istuma. Ja tõesti, Avandiga oli nii, et ta oleks nagu minu magamistoas olnud. Loomulikult ei võtnud mina ise piletit esimesse ritta, vaid keegi muu. Mulle meeldis, kuigi ühe mehe lood pole minu ampluaa. Pealegi oli seekordse kultuuri juurde äärmiselt raske jõuda. Kui Väikese Maarja bussist püüdsin väljuda, pidin peaaegu bussi alla libisema. Rõhutan sõna "peaaegu". Lihtsustatult - minu hargivahe ei ühtinud bussijuhi heast kavatsusest jõuda viimasest astmest peatuses oleva jäävalli tippu. Oehh, südame alt käis nõksakuid ja edasiste sammude ettevaatlikust. Valikud olid minu. Takso, avita, aga kuidas, kui taksojuht oli otsustanud oma massina parkida uisuväljale? Lehvitasin siis sõbralikult üle tee ja näe imet, aru sai. Tuli vastu, aitas autosse ja väljagi. Nüüd on kaks küsimust: kas olen nii vana, et näin abituna või oli juht lihtsalt viisakas.

Neljapäev sisaldas ettehoiatusi libeduse suunas. Sellepärast jätsin taaskasutuse ja muud maised rõõmud lühipeatuseks ning võtsin suuna meie linna armsasse raamatukokku. Jõudsin vaadata-lugeda Tove Janssonist, kui kuulsin ülevalt saalist klaverimängu. Püha püss, mängis Märt Treier isiklikult. Sellele järgnes uue raamatu tutvustus, mida tulingi kuulama. Klaver oli boonuseks. Treier on lihtsalt niivõrd hea! Järgmisel hommikul tõusin nati enne kuut ainult tema jutu pärast. Kirjutasin ühe mõtte: väljend "murtud süda" võib tähendada seda, et iga tükike, mis ära annad ongi südame küljest murtud. Ja tähtis pole see palju sa ära annad, vaid palju sulle endale jääb. Kas päikeselaik on laik, mis pannakse päikesele? 

Reedel koperdasin jälle üles teatrimäele. Seekord küll kinomäele. Filmiks "Soo". Kel aega ja tahtmist minge ikka vaatama. Arvan, et telekas pole seda mõju. Koju sain üheküla branne autoga. Vedas, sest tuiskas vastikult. Libe oli ka.

Edasise kirjutuse lisasin siia samasse. 

22.02. otsustasime siiski minna valla keskusesse pidulikule kontsert-aktusele. Rahvast oli vähe. Ei tea, kas nad teadsid, et süüa ei pakuta. Esinejad seevastu olid head: kohalik naiskoor ja Torupilli Jussi Trio Viljandist. Trio oli duoks kahanenud, aga see ei pisendanud kvaliteeti. Need kohalikud üritused on kahemaigulised. Nagu ütles üks õpetaja: mis ma sinna lähen kui tunnen ennast võõrkehana. Ma siis meelega harjutan. Pealegi on vaja kohta, kus piduriiet kanda. Ei kahetsenud, aga erilist piutunnet ei tekkinud. Pigem järgmisel päeval kirikus, kus Eragümnaasiumi õpilaste kontsert koos Bonzoga ja kirikuõpetaja Sõnaga. Koju sain üheküla tuttava autoga. Tema andekas tütar laulis. Hästi laulis. 

Ja oligi kõik, millest tahtsin rääkida. Nii palju tegemist. Mulle väga sobis, sest ületasin enda ja tegin lõpu kodusele virisemisele.

24.02 on juba järgmine lugu.