Lapselaps Maario (21) tuli just Kaitseväest ja otsustas järjekordselt maailma avastada. Juba emadepäeval valis välja Moldova ( jummel küll) ning andis ennast vabatahtlikuna üles mingisse loomade varjupaika. Arvasin, et see on nali. Praegu on tõsi. Ma ei tea, kas seal üldse mingit elu on (elu võimalikkusest Maal) Tund tagasi oli kaunisfoto Austriast. Et mitte lumehelbekese teemasse kinni jääda, siis töötas noormees kaks nädalat Laagri marketis ja elas telgis sealsamas põõsastes. Ma ei ütle midagi. Ma ei ütle midagi.
No ja siis need mootorrattur-hiired, minu perest praegu kolmekaupa - üks ees ja kaks ühel rattal järel. Need juba tänase päevaga Eesti-Läti radadel suunaga Poola.
Mina koos Marianniga suundusime Lagle Mai kaheksandale sünnipäevapeole Porkunisse ja sipsti sipsti olengi õhtuks tagasi. Ainult mõned loetud tunnid maakonnabussi. Ega ma sellepärast igav inimene ole. Millegipärast kordus aastatagune: sa vanaema pane silmad kinni kui me hüppetornist hüppame. Pähh, olin isegi Manni järgi võimeline ujuma, et ta sinna hüppetorni ei saaks st. tornist alla.
Ja siis veel mõned tuttavad küsivad, et miks ma ikka õhtuks koju tahan saada. Kuhu siis veel!
6 kommentaari:
Elu on seiklus!
Aga jah, kodu on parim koht, kuigi suvi on täis ahvatlusi....
Reetsin mere ja vahetasin ta laupäeval Porkuni järve vastu. Ja mis tegi meri? Vihastas ning viskas vette 10 kraadi. Hea, et eilset AK-d vaatasin.
Eile korrastasin arvutis fotosid. Läksin hoogu. Täna tuleks korterist põgeneda. Meil pole tibagi vihma tulnud. Vana kuu sai otsa ja kuu loomise ajal ei tohi niisama molutama jääda.
oh, ma peaksin ka fotod üle vaatama. mustmiljon on neid ja nii palju pole vaja, miljonist piisaks.
Mul veel see jama, et osa on fotokast ja osa tuleb telefonist.
no mul samamoodi, nii fotokas kui telefon käigus. teisiti nagu poleks võimalikki.
Postita kommentaar