Sain roosi !

 

Ei, ei, mitte rinda, vaid hoopis jalga. Sellepärast tahtsin teid, sõbrad, hoiatada: ärge jätke ühtki pisikriimu tähelepanuta. Piisas  vastu kivi koksatud varvas plaastriga katta, aga ikka merevette ronida, kui käes ta oligi. Õhtused külmavärinad ja pööritava südame ajasin tuulise mere ja lainete kraesse. Aga kui hommikul vaatas mulle teki servast vastu tumelilla sireli värvi jalg, mis alles eile rannas tundus pruunistuvat oli asi selge - roospõletik. Laik säärel umbes kakskümmend senti ja valu puudutades - kõndides põrgulik. Kaheksa aastat tagasi põdesin esimest korda, sellepärast oskasin perearstile telefoni teel diagnoosist teatada. Kohe sain retseptid ja tänu pojale ravumid.

 Edasine käik on muutunud juba nii heaks, et eile jaksasin viriseda, et kui igav võib ühe, pidevas  rahuloluseisundis oleva jala omanikul ikka olla. Täna jätkan. Vaatan kõik filmid, mis vaatamist kannatavad, piilun telefonist, et mis uudist. Tukastan. Vaatan kõik filmid... Keksin arvuti taha. Loen, et mis uudist. Keksin sohvale tagasi. Tukastan. Mõtlen, et kas tahan süüa. Mõtlen niikaua, kui enam nagu ei tahagi. Helistan nagu "sõbrapüüdja". No et ehk keegi ikka viitsib nuttu ja hala kuulata. Mõni ikka võtab vastu. Vähemalt ühe korra :)

Keksin külmkapini. Revideerin selle sisu. Tunne, et tahaks nagu heeringat või torti. Avastan, et  viimase peal hallitusjuust on ennast kapinurka peitnud. Tirin ta välja. Avan tomatikonservi purgi ja kallan sisu kastrulisse. Juust sisse, kuhu ta pääseb. Supsik tuleb üüberhää. Vähemalt mulle maitseb. Avastan sügavkülmast karbitäie jõhvikaid. Kallan "bulletisse", veitsa panen suhkrut ka ja vett muidugi. Jook tuleb üüberhää ja rahvameditsiini järgi alandab. Lapsepõlv tuleb meelde kui ema sundis palavikuga vähemalt kümme jõhvikamarja suhu toppima. Õnneks lubas enne suhkrus veeretada. 

Uurin huvi pärast koduseid varusid, kuigi lapsed lubasid otsekohe poodi minna, kui nimekirja teen. Mida ma muidugi ei tee, sest kuidas sa kirjutad, et heeringat ja torti....Voodireziimi nõudev element tuletab ennast meelde. Ei mingit jama, kähku sohvale ja element padjale. No rääkima ma elemendiga  küll ei hakka. Ei hakka. 

Eile oli hea, sest õues tundus kole. Lootsin täna ka, aga päike paistab. Tõmban kardinad ette. Paistku, kui tahab. Kripeldab. Täna oli valikuid: kas keskaja päevad või Normanni orelid või ...Oehh, ma kohe ei oska olla. 

Tahan... Avan purgi, mille pealinnabranne tõi. Pealkirjaga Jõhvika kaste portveiniga. Sees jummala hea moos. Röstin saia, määrin võid ja moos kõige otsa. Veitsa imelik olen, aga lapsepõlves oli mu parim magustoit sai, või, moos. Vahukoort, torti ega tarretist ei võtnud suu sissegi. 

Tuleks vähemalt homme kole ilm! Ja ehk kannataks juba pikemalt kirjutada. Nii palju huvitavat on kirja panemata jäänud: rongiga Narva, Porkuni Bluus, Talupäevad, Greipi kontsert Ajaveskis..

Aga aega küll. Kummaline! Jälle jääb aega üle. Kogu aeg jäi puudu.