Reede, 31. juuli 2020

Virumaa ja Pandivere...(Hando Runnel)

Ma nagu lippaks ajaga võidu ja püüaks ette jõuda. Nii palju on kogu aeg tuulamist. 
Möödunud nädala teisipäeval sain ühe sõidupäeva ja ujumise naabrinnaga. Tänu lahtisele rõduuksele, mis andis märku, et valitsen hetkel  kodu. 
Marsruut, mille valisin kujunes kummaliseks: Rakvere - Kadila -Pandivere -Eipri - Rastla- Äntu tehisjärv ja kalakasvatus - Väike -Maarja, kuhu oli mul vaja jõuda.
KADILA
..on koht, mida vähemalt korra nädalas bussiaknast näen. Kunagi ammu pidin siia raamatukokku tööle tulema. Pelutav puumaja ei sobinud minuga. Nüüd näen seda bussiaknast - muutub iga päevaga madalamaks. 
Vana või õieti uus koolimaja ehitati 1936-ndal ja pidas vastu 1970-ndani. 1992 prooviti veel. 10 lapsega, juhatajaks minu kunagine klassiõde. Hääbus seegi, aga ajlugu on väga hästi talletatud
Kuna pildimasin passis kodus riiulil, siis jagangi linke.
Külaselts ja seltsimaja taastamistööd on muljet avaldavad. 

Naabribranne huvi pälvis küla sees mitu sarnast kortermaja, aga ma ei ole veel nende ehitamislugu tuvastanud.
Kadila on ju eelkõige Kadila raketibaas. Meil ikka veel käimata ja seekord oli ilm liiga ilus.

Ebatavaline kokku sattumine tabas mind õhtul
 Surma saanud noormees Mart oli minu põhikooli-aegne klassivend.


PANDIVERE
Küla nimi tekitas lõunaosariiklase päritoluga majabrannes segadust. Puistasin siis külale lisaks tähtsaid märksõnu: Pandivere kõrgustik (Emumägi, Kellavere, Ebavere) veekaitseala ja paeriik. Uhke.
Aga küla on pehmelt öeldes ...kaduv ääremaa. Kui valla lehelt vaatsin, siis imestasin: kuhu pragudesse need 99 inimest küll on pugenud. Vabandan, sest iga küla on ju kellegi kodu. Kadunud hiilgus, ehk mõis põlenud, nõuka aegne söökla koos poega lagunenud, villavabrikust alles varemed. 
Üllatus ka. Vaat mille guugeldades leidsin

EIPRI
Männisalu asemel pöörasime autonina Eipri poole. Eipril on vedanud. Siin on külamaja ja külaselts, kaunid majad ja õued. Mõtlemiskoht: mis teeb ühe küla elujõuliseks ja teise... Ikka inimesed, arvan. Külal isegi FB!

RASTLA
Sõites üle Maarja-Simuna tee otsisime viita. Mida pold, seda pold. Keerasime siis igaks juhuks metsateele. Vaist juhatas õigesti kuigi küla silti ei olnud. Ometi on sellise nimega küla vallas olemas. Isegi 29 hinge peaks olema. Maju nägime, elanikke mitte. Kaks autot tulid vastu.
Jõudes Pudivere-Äntu teele pidin siiski kohalikku abi paluma. Kus see kunstlikult tekitatud järv siis on?
Silte oli mitu, järv oli üks. 

JÄRANIKU ehk Äntu tehis
Alles kodus sain esimese nime teada. 
Jälle üks järv kollektsioonis.
Lisaks veel volikogu bossi kalakasvandusest ostetud forellid. Elu on elamist väärt.

Maarjasse jõudes ootas mind neljapealine pioneerilaager. Neljaks päevaks. 

4 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

veel üks hästifunktsioneeriv külaüritus: Porkuni Bluus. Tänu päälinnabrannele sai sedagi esimest korda elus väisatud. Jälle põhineb Ühe külapatrioodi, Eigo Lauri ettevõtmisel. Nii et ikkagi inimesed teevad küla!



Kaur ütles ...

See on muide laul :)
Kõige esimene, mille ma meeskooris ära õppisin:
Vii-ru-maa ja Pandivere!
Sii-nu eest ma pandiks vere!

https://erb.nlib.ee/?kid=17469582

Emmeliina ütles ...

Kaur, loomulikult on see laul. Runnel kirjutas sõnad ja Tormis viisistas. Kõik mu neli poega seda laulnud. Ja ise ka une pealt...

Vabandan, et ei viidanud. Esimene mõeldud pealkiri oligi laulu algusread, aga tundus liiga paatoslik, sellepärast lühendasin. Piinlik.
Tore, et loed.

Emmeliina ütles ...

tähendab, mitte algusread, vaid fraas. Algas nii: Nagu hiigellooma kere, vappub paene Pandivere.(Runnel, 1987)