Olme

Äraaaetud tugipersonal lastakse...

no mitte maha, aga koju.

Ikka sügisele mõeldes. Et kui tavapärane ja sissetallatud koolimudel tööle ei hakka. Et kui 60 pluss riskigrupp peab koti pähe tõmbama ja koju jääma. Kuidas sa oled 8 aastasele tugi kui tema juurde koju minna ei tohi? Kui laps jääb pea 10 tunniks (ema tööle minek, tööl olek, poes käik ja koju sõit)

üksi. Kui noortekas on kinni õues kurjad ilmad. Ah et siis läbi skaibi. Aga kui maal netinatuke kehvake ja üksikema ei jaksa Telia kiiret netti maksta. Kui kaaslastega enda eripärast tulenevalt riiud kerged tekkima ja peenematesse peredesse külla ei lastagi. Millega meelitada sõpru ühe toalisse, väsinud korterisse, kui seal pole seinasuurust telekat ega "iks poksi"? 

Puhh, nüüd on aur väljas. Pealegi, pole veel midagi otsustatud. Pealegi pole mul lahendust pakkuda.

Alati võib ju koju jääda ja pensionist elatuda. Tuleb lihtsalt vanaks hakata. 

Ega mul muud jama kaelas ole, kui suur muutmine. Nimelt soovib uus ühistu hakata meie 24 korterilist, 30 aastat vana maja renoveerima. Ja mitte ainult, vaid paigaldada maaküte. Meie vanad saurused, kes  juhatusest tagasi astusid otsustasid 2007, et me ei vaja keskkütet, vaid õhkpumpasid. Nii korraldasidki põhijõud elamise ümber: malmradikad välja, uued aknad, remont. Nüüd aga on õhus uus, suurem ja kallim korraldus. Vana kaardivägi (mina ka) muretseb. Õnneks jäi minul remont kaheksa aastat tagasi pooleli. AK ei jaksanud ja mina ei näinud suurt mõtet. Tädi elas mul linnas aasta aega kiletatud akende taga. Uued vanad aknad ära, uued radikad jne. Lisaks küntakse maja ümbrus põhjalikult üles (kõrvalmaja näide). Mugavuse roaks lähevad männid, kased, pihlakad, roosipeenrad ...ma ei tea, kas ma tahan selle progressi kaasosa olla. Praegu ei tea. Ja kui veel mitmeid kuid tulebki korteris selle sees olla nii, et tööle ka pole asja, siis...hakkab kurb. Ja vot üks kord nädalas penskaritega vallamajja suppi keetma ja keelt peksma ka ei taha. Võimlemine veel kuidagi sobiks. 

Bussireisid

On, ei ole?

Olen siis mina nädalakese kodust eemal. Liinibussiga kodupeatusse lähenedes tabab mind üllatus: Viadukt on üles küntud nagu kehva mehe kartulipõld, pulgaga poiss vehib suunda ja mida pole, on bussipeatus. St. on, aga jupi maad kodule kaugemal. Mis sääl ikka, suvised tööd, kannatan ära. Järgmisel st. laupä lõunal pakin ridiküli ja asun uuesti teele. Lähen varuga st. varun pool tundi. Jänes jookseb üle tee. Ei tea, kas on hea märk. Jõuan suure tee äärde ja mida ma näen: eile veel tekitatud bussipeatust pole! St. tundub, et on vanasse kohta tagasi viidud. No mis see mõnisada sammu teeb. Peaasi, et buss peatub. 

Ma ei hakka teile igaks juhuks kirjutama, mis täna juhtus. Loomulikult peatust vanas kohas polnud :))))

Sama päeva õhtul

Vöö kinni

21.10 astun Simunas "tunne kodumaad" bussi. Olin seekord  proua staatuses, sest tund tagasi lõppes imeilus kontsert kirikus millega algas Normanni orelifestival. Sinna jõudmiseks tuli veidi vaeva näha, aga see oli seda väärt!  Kirjeldus: 

13.34 kodupeatus - Rakvere,14.10 - Väike- Maarja buss. Maarjas tunnine paus ehk  blondiin lootis söögipausi. Alevi ainuke söögikoht oli reserveeritud. Mõtlen: ükski alevikohvik ei teeni tulu. Tean, 10 aastane kogemus. Aga kudakurat see Assamalla burgerimees leidis oma äriiidee. Nosin bussijaama pingil banaani. 15.50 väljub buss Simunasse. Küll kihutab. No ma ju üksi ka bussis. Kalmistu peatuses väljun, sest aega ju on. Meenub vana nali. Üks mutt teisele: eks siis surnuaial näeme. Branne tulebki. Tunnine jalutuskäik igavikuradadel. Kasta pole vaja, vihm on aidanud. 

Kirikukontsert lõppeb 19.30. Bussini on rohkem kui poolteist tundi. Rüüpame kiriku aias poest ostetud ...banaani, sest allika äärse on noored vallutanud. Ka Simuna bussipeatus on kolinud rahvamaja kõrvale, sest valmistatakse keskväljakut.

Ja nüüd algusesse: ...astun Simunas...piibitan kaardi ja valmistun nautima. Ja siis lausa käratab bussijuht: vöö peale! Mis vöö? (Voorusevöö) Uskumatu, selles pisikeses bussis on isegi turvavööd. Vabandan, aga mulle tõesti ei meeldi, kui vanamehed mu peale häält tõstavad. Päikesloojang ja Muuga tuuliku hääbuv kere ei tundunudki nii mälestustealtis. 22.25 jõuab buss Rakverre. Ja sealt on kodu juba taksoga visata. Õnneks ikka veel viieka eest. Üheksa tundi elamusi ja 47,5 kilomeetrit edasi tagasi(AK mõõdetud vahemaa Simunasse kodumaja eest) 

Võtke seal tagant koomale. Ja teie, prouad, pange kotid sülle. 

Ootan siis mina Jõgeval Tartust tulevat pühapäevaõhtust bussi. Igavese ägeda jaama on nad püsti pannud, mis sest, et pühapäeval pärast kuut enam pissile ei saa. (mina sain minut enne jala ukse vahele ja äärmiselt lahke teenindaja lubas oodata) Head sain ka teha. Juhatasin hiljem perekonna bensukasse pissile (teenindaja ütles). Imelik, bussi ikka ei tule. Äkki veereb peatusse pisike pimedate akendega bussilaadne toode pealkirjaga Tartu-Jõgeva- Rakvere.

See ei ole ju see! Oli küll. 19 kohta ja u. 19 inimest. Küsisin juhilt, et miks selline "kuut" on pandud maakondadevahelist liini sõitma. Tema ei teadnud midagi. Möödunud korral, mõni nädal tagasi jätkus neil veel norm. suurusega busse.Ei võtaks sõna, kui argipäeval koduliini kasutades istun sageli uhkes üksinduses 49 kohalises, st sõita 5 minutit maakonnalinna. Minu kõrvale istus suure seljakotiga, väga viisakas, vene keelt valdav meesisik. Kuna Tartu oli selleks ajaks juba ohtlikuks muutunud hoidsin kõrvad lahti. Teemasse: asjad ei peagi tasuta olema, aga olgu inimväärsed. Penskar peab 50 kildi eest maksma 4.10 Jõgeva-Väike Maarja. 

Pühapäeval väga ilusa bussiga Käsmu

See oli tõesti ilus buss. Uus, et lausa piinlik hakkas. Et olen vahepeal jälle olnud mitterahul. 

Kokku võttes: nii, nagu tee kulgeb "kiina kääna"(Marianni leiutis) , nii kulgeb busside ja juhtide eluolu nii samuti. Või nagu Reet Linna laulab: Paljugi võiks öelda veel... Meenus, kui lõpuks pühapäeval Võsult vana sõbraga, kellest on imeime bussijuht saanud, koju jõudsin.