Laupäev, 12. september 2020

Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi


 Proovin nurka muuta. Näib, mis välja tuleb. Olen väga tänulik eelmise loo kommenteerijatele. Ühesõnaga nende abiga alustan lõpust.

Asendamine ehk järg eelmisele postitusele. 

Pea 65-sena pean olema ja olen tänulik, et ma üldse  funktsioneerin, mõtlen, arutlen, tunnen huvi maailma vastu - ühesõnaga ajan oma rida. Kui arstirohtude peale peaks hakkama minema rohkem raha kui šampuse peale, siis on vanadus käes. Mul veel ei ole! Et endaks jääda ostsin järjekordse punase mantli stiilis "stiilsed vanainimesed" ja sain lõpuklassi noormehelt komplimendi: Õpetaja, mulle meeldib kuidas te riides käite. See asendamine puudutab kahte viimast pettumust.

Teispoolsusesse lahkunutele on võimalik andestada, otsida otsida otsida meenutada meenutada meenutada häid ja väga häid mälestusi. Surnutest räägitakse ainult head (või mitte midagi).

50-selt peabki hakkama allapoole veerema (hea, et mitte 40-selt). Vanasti ei elatudki nii kaua. Olen tänulik, et see piir ammu ületatud.

Esimene armastus oleks nii või teisiti aia taha läinud (tugine vanasõnale esimesest vasikast)

Tänapäeva koolis töötamine on näitlemise meistriklass.

Elagu blogimine ehk läbikukkunud ajakirjaniku rõõmud! Kirjutamishullus pole hullem mistahes kõrvalekaldest.


2 kommentaari:

kertu ütles ...

Jeeh, Emmeliina, mul on seda kuidagi nii hea ja kerge lugeda. Ma tunnen su jälle ära, sa hakkad vaikselt tagasi tulema.

päevalill ütles ...

Kirjutasin kommentaariks, et juba hoopis parem, positiivne edasiminek siin oodatavas negatiivses vanuses ja situatsioonis. Millegipärast ei olnudki seda kommentaari. Aga ma pole ka ammu enda arvutit saanud puutuda, sellepärast vist.