pühapäev, 21. jaanuar 2018

Tüdruk punase viilkatusega roosast majast.


Vanem, tigedate silmade ja kriipssuuga proua lapsi pungil Hahaa keskuse kohvikusabas:
"Missugune ebaviisakas tüdruk! Kas sa tead, et vanemate inimestega nii ei räägita!"

Ilmselt jõudis "kohe kohe kõrrejooki" mõttele keskendunud Mariann midagi öelda. Mida, ma ei  kuulnud. Olen konfliktide ennetamiseks paksu naha kasvatanud ja ei reageeri, kui just olukord vabandamist ei nõua. Arvasin, et seekord mitte. Mõtlesin ainult, et kas noorematega siis tohib ebaviisakalt rääkida.

Tagasiteel Tartu-Rakvere bussis.
Meie tagant hakkas imbuma mõnusat pitsa lõhna. Teadsin, mis nüüd tuleb. Teadsin ka seda, et mitte ükski meelituspala minu kotist ei kaalu üles Marianni kujutlust mahlasest pitsast. Meenutasin Rootsis töötavat koolitajat: kui autist tahab pannkooki, siis ta kas saab selle või hakkab toimuma kõrvalolijatele midagi väga ebameeldivat.

Ja siis juhtus ime. Tagumise pingi emme küsis tavalise ja usaldust tekitava häälega: soovid sa ka tükikese?
Jah tänan, sooviksin küll.
Pitsatükk vahetas omanikku ja minul jäi aega mõttes nentida: kas nooremad inimesed on haritumad või oli see lihtsalt juhus. Päris juhus vist mitte, sest ka noorepoolne bussijuht  lubas meid kohe enda taha istmele kuigi piletikohad olid tagapool. Pikkaliini bussiga oleme sõitnud ainult mõne korra.
Sõit lõppes kontaktiga bussijuhile: Tänan, et meid turvaliselt Rakverre sõidutasid.

Ka meie õpime. Iga minut, iga tund, kogu elu. Last ei saa puuri panna. Kaubakeskuste ja muude rahvarohkete kohtade kogemus tuleb läbi harjutamise ja analüüsi. Märksõnaks usaldus.

Minu meelest võiksid võõrad sekkuda ainult juhul, kui omasid pole. Täiskasvanutele me ju ei kipu nende käitumise kohta avalikus ruumis märkusi tegema. Või kipume? Kas te teadsite, et A diagnoosiga lapsele pole soovitav teraselt otsa vaadata. Vastuseks saate  vihase pilgu ja tigedalt öeldu: ja mida teie siin veel vahite!

Kes meist ei tahaks endale sametkleidis, pitsiliste sukkpükste ja mustade lakksaabastega lokilist tüdrukut, kes suurte sinisilmadega otsa vaadates ütleb alati: Jah mamma, jah papa nagu rääkiv portselannukk.

Tegelikkuses on laps, kes ei suuda ärritunud seisundis oma agressiivsust kontrollida ja saadab välja signaali, et vajab pingetega toimetulekul abi. Meie aga vihastame aitamise asemel omakorda lapse peale.

6 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

http://m.perejalaps.delfi.ee/article.php?id=71190333

Lapse viha on kaitse sügavamate tunnete eest nagu hirm, solvumine pettumus.

soodoma ja gomorra ütles ...

Mõnes mttes ma saan inimestest aru, jube keeruline on mõista, kui sa pole sellise lapsega kokku puutunud. kõik kipuvad selliseid "veidrusi" lihtsalt jonniks või ära hellitatuseks pidama.
mäletan isegi, kui Suveplika titena miskeid riideid ei tahtnud panna või ei lubanud patsi teha. ja kõiksugu muud veidrused. võttis ikka aega, et hakata tunnetama, et tegu pole lihtsalt jonniga. minulgi. sellest saad aru, kui oled päevast päeva sellise lapse kõrval.
õpid vait olema, aga nende märkuste ja hinnagutega ei tegelikult kunagi päris ära. vahel tahaks kallale minna, aga tead, et sellest seltamisest ning õigustamisest pole kasu, keerad selja ja jääd ikka lolliks. "ah, rääkiguu, mis tahab, tegelikult lihtsalt ei oska....."

Bianka ütles ...

Jah, paraku on eriti meie põlvkonna inimesed harjunud sellise lapse käitumise kohta avaldama arvamust, et kasvat(amat)use viga. Need, kes pole käitumishäiretega lapsega lähemalt kokku puutunud, jäävadki seda arvama. Aga mu pedagoogidest sõbrannad ütlevad, et tänapäeva lapsed ongi teistsugused ja käitumishäiretega lapsi tuleb miskipärast aina juurde.

Ja ma tean samuti, millest sa räägid. See pole kasvatamatus ega jonn, vaid midagi muud. Ka minu lapselapsel esineb selliseid olukordi, kui ta lihtsalt ei suuda oma emotsioone kontrollida ja kui nad ei saa, mida tahavad, tuleb suur kisa. Mõnikord olen järgi andnud, et nad vait jääks, aga mitte alati pole see mõeldav. Nagu näiteks arvutimängu peab ükskord ju lõpetama, õue minnes kindad ja salli panema jms.

Ma oma lastelaste puhul tänan õnne, et elame eramajas. Kortermajas oleks naabrid vist juba lastekaitsesse helistanud, arvates, et lapsi pekstakse :P

Emmeliina ütles ...

Aitäh SK ja Bianka. On julgustav teada, et me pole üksi.

kodulehe tegemine ütles ...

Väga huvitav blogi, edu Teile!

Emmeliina ütles ...

tore, et huvitas :)