Kolmapäev, 23. august 2017

Valguse teokarp






Olen kodus tagasi. Oma esimeselt soojamaa reisilt. Prrr. Külm on. Ja selga ei oska midagi panna. Nii palju tahaks veel kirjutada, nii palju oleks iseendaga jagada. Arvan, et see reis muutis mu elu. Kui mul poleks kohustusi, siis hakkaksin kohe uuesti kohvrit pakkima. Nüüd ma saan aru, miks nad jälle ja jälle lähevad. Varem ei saanud.
Isegi sõbrannade veenmine ei aidanud. Ma ei tundnud endas mingit soojamaa rännukihku. Poeg lihtsalt tegi asja ära: pilet on broneeritud ja lend läheb sel ja sel kuupäeval.
Turvalisus ja hoolitsus olid need märksõnad mida ta mulle sel kahel nädalal pakkus. Just see oli puudu. Ja seikluspõnevus. Vaatasin pilte endast. Kuidas vabadusetunne kehasse tuli ja rõõm igast möödunud päevast näos peegeldus. Ma ei olnud tavaturist. Tänu pojale sain olla seikluste otsija.

Olen tugevam kui enne.



Kõikide peeglite taga
on üks surnud täht
ja üks vikerkaarelaps
kes magab.

Kõikide peeglite taga
on üks igavene rahu
ja üks pesakond vaikusi,
kes ei lenda veel

Peegel on allika
muumia, ta sulgub
öö ajaks
kui valguse teokarp

Peegel on kaste-ema
raamat, mis lahkab
hämarust, lihaks saanud kaja.

FEDERICO GARCIA LORCA (1898-1936)

Hispaania keelest tõlkinud Ain Kaalep

Rohkem teavet http://reinmets.pri.ee/?sisu=homokultuur&homokultuur=lorca

Neljanda päeva õhtul külastasime minu palvel F.G. Lorca sünniküla. Kuna muuseum on avatud etteteatamisel, siis piirdusime maja ja teatri pildistamisega. Kahjuks on osa neist teises arvutis, aga küll ma jõuan.


2 kommentaari:

päevalill ütles ...

olen rõõmus Su üle

Emmeliina ütles ...

mina ka!