Reede, 11. august 2017

Hommikune postitus, ehk parim aeg kirjutada toidust


Miks? Sest kõht pole veel tühjaks läinud ja meenutused ei aja vesistama.

Maslow püramiidi aluspõhja järgi peaksid olema igapäevaelu vajadused rahuldatud. Söök ja riie ja mõnus pesa, kus pea padjale panna. Alles siis tulevad need teised.
Kuna oleme kahekesi, siis saame valida, mida põske panna. Pean kohe kurbusega ütlema, et kõik mu lootused kahaneda on esimese nädalaga haihtunud.

Kahel õhtul, kodu mõistes hilisõhtul, oleme väljas söönud. Mõlemad kohad meie lemmikud - hiinakad. Esimene oli lihtne. Kaht sorti nuudleid, võrsetega ja lihaga, riis maisiga, igasugu frititud kartulid, pisisnäkid, kana meega, lihad, toorsalatid, suši, puuviljad, koogikesed ja jäätis(ed). pool liitrit vett kauba peale. Kõik see maksis kuus raha. Meie sõime kolm tundi. See tähendab, et kogu aeg suu ei matsunud, sest viisakas inime ei räägi täis suuga. Taldrikuid vahetasime, söögiriistad jäid samaks.Laua kate oli paberist.  Muusika ei mänginud, seda polnud vaja, sest kohalikke sööjaid oli küll ja küll vadistamas. Mulle meeldis, käiks või üle õhtu. Aga varem, mitte öösel.

Teine oli restoran. Katted olid küll paberist, aga salhvad paksud ja neid sai vahetada. Taldrikud viidi kiirelt eest ja nuge-kahvleid võis vahetada. Toorete roogade valik oli muljetavaldav. Ega ma nende molluskite nimesid tea. Ühed olid vuntsidega, teised ilma jne. Karbid tundsin ära, neid lasksin oma silma all keeta, hiidkrevette ka. Suured taldrikutäied, sest tulemus, mis pärast järele jääb on vaid mõtteline kogus. Olime kultuursed, ei loopinud karp ega koorikuid lauale nagu kõrvalseltskonnad, kus kahe rahuloleva mehe näod ei paistnud lõpuks karbikuhja alt välja. Poeg laskis hiljem veel lihatüki küpsetada. Noh et oleks kodune tunne.
Valmisroogade rida oli samuti muljetavaldav. Laevalett kahvatub, aga need, kelle lemmik pole näiteks frititud kaheksajalg, need jäävad vist nälga. Meie igatahes mitte. Sušide valik oli suur ja kastmeid oioioi. Ma kõike enam ei mäleta.
Magusaks sai näiteks mingeid karvaseid põldmarja moodi asju kasta šokolaadi sisse. šokolaadist oli nagu kolmeosaline fontään ja muudkui voolas. Loomulikult oli teisi puuvilju ka. Ja vähemalt viit sorti koogikesi, kreeme ja tarretist. Jäätis polnud topis, vaid ise kulbiga õngitseda. minu lemmik, roheline pistaatsia, mille pisike torbik maksab päälinnas kaks raha, oli ka.Joogiga koonerdasime. Pudel vett ja aitab küll. 14 raha inimese peale, pluss kaks vee eest. Kuna tegemist  bufeega, siis jootraha polnud kellelegi jätta.

Kokkuvõttes selline kulutamine sobib ikka rohkem neile, kes mereandidega sina peal. Tsiteerides Sõbranna Päevalille: Oled sa näinud, et  meie eesti kõndival toidul oleks kaheksa jalga? Ikka neli ja mitte rohkem.

Sõime kolm tundi. Lõpetasime nagu ikka südaööl.

Rohkem väljas söömise kogemust ei ole. Kohalik tapasebaar ootab järge. Ah, jaa, kaubanduskeskuses late ja croissant 2,50

TOIDUPOOD - ketipood Mercadona (nagu meie selver)
Kuna lahkunud lähikondlased jätsid külmkappi hea pagasi, siis oleme poes käinud kolm korda. Rohkem ikka joogi pärast. Vett ja õlut ja mulliveini ja Sangriat ja hispaania veini ja siidrit ja....
Mulle sellest piisaks, aga et tühi poeg ei seisa püsti, siis on vaja muud ka.
Hindadest:
Joogipakend ei maksa ja risustab hiljem sorterimata prügi. Õudne!
Sangria 1,5 l. 0,99
Gaseosa (kõlab nagu joogivesi :) 1,5l  0,25
Verano Limon 2l   1,13
Steinburg 12 tk (0,25)  3
Tinto Joven 0.86
1 Sidra pacx 1,95  (6 armsat pisikest klaaspudelit) 1,65
Saite aru, eks?

Olen salatiusku: mingi roheline leht ja siis sinna sisse vastavalt rahakotile oliive, juustu, tuunikala, tigusid, muna jne.
Veel olen omletiusku. Suvikõrvitsaga ja sibulaga.
Ja pasta usku. Tigudega, loomulikult.

Muna - kallim kui meil 10 tk 1.38
neid teisi saab siin kaks või kolm karpi meie ühe eest (ei hakka seki pealt nimesid veerima)
tomat - sama odav kui meil
salatipea - 0,60 senti kilo
suvikõrvits -1 eur kilo
aa, väga tähtis, oliiviõli, tundub kvaliteetne, klaaspudel, lutiga 3.69
600 gr. pähklisegu 2,36

Lihakraami ja juustu peab lihtsalt jälgima - odavat leiab ikka. Huvitav juhtum- poepoiss tuli meie juurde ja soovitas allahindlusega peekonit. Kas tõesti näevad kaks märgatavalt ülekaalulist valget eurooplast talle nii näljasena?

Leib ja sai on vist meiega ühes hinnas.

Nüüd lõpetan ja lähen omletti tegema.

Khajuks on pildid fotokas ja ei taha välja tulla.



3 kommentaari:

päevalill ütles ...

See blogis mainimine on juba peaaegu nagu ajakirjandusse jõudmine

päevalill ütles ...

Suurus vist ei loe (naerunägu). Endi käitumise põhjal- kui kana või kala ei tahtnud, siis ostsime alati panni- või potiroogade valmistamiseks soodsamat peekonit. Ja nii teevad ehk väga paljud valged inimesed

Emmeliina ütles ...

Igal hommikul küsin:kaaluke, kaaluke, põrandal, kas olen midagi kaotanud? Ja kaal näitab: ei , Emmeliina, kõik on nagu aasta tagasi.