kolmapäev, 29. mai 2013

Viiskümmend aastat tagasi


tegelikult märgiti venna sünniks 28. mai, sest täpismoment olevat olnud viis minutit enne südaööd. 

Need vanad lood on koopeeritud pereblogist ja kirjutatud viis aastat tagasi.

Kuidas mulle vend sündis
Esimese klassi viimase koolipäeva hommikul äratas mind isa ja ütles: sulle sündis täna öösel vend. Mis poiss, tüdruk pidi ju tulema, ei olnud ma asjaga päri. Aga noh, laps on laps ja kui suured niimoodi otsustasid, siis see oli nende õigus. Vanaema, lehma naabrinaise hooleks jätnud, oli selle tähtsa sündmuse pärast alevisse kupatatud. Muidugi sellepärast, et minul silma peal hoida, võib olla ka isal. Naabritüdruk põimis mu hiiresabad patsi, panin valge pluusi selga ja läksin tunnistust saama. Pärast seda andis Pärnametsa tädi mulle võimaluse nende suurest kasvulavast ise tulpe valida. No ma siis valisin, ikka suure ja kireva peotäie! Ja läksime vanaemaga haigla juurde. Sisse meid muidugi ei lubatud, aga ema tuli akna peale, pamp süles. Sellega kõik piirdus.

Kui ema titega koju tuli, oli pööningult alla toodud minu võrevoodi, selline raudvoodi, mille küljed käisid lahti ja olid nöörist punutud. Vanaema sundis isa, et ta ostaks tuppa väikese söögilaua, et kui katsikulised tulevad, siis on kust pealt torti süüa. Isa virises, et 22 rubla on ilmselgelt liiga kalli, aga ega ta vanaemale vastu hakanud. See lahtitõmmatav laud on emal alles tänaseni. Kui kontori naised katsikule tulid, siis tõid nad kingiks karahvini punase veiniga ja tordi. Karahvinil olid peale joonistatud triibud. Isale tegi see nalja, et joomise mõõt on peal. 

Vennale osteti igavene uhke lapsevanker. Ema rääkis, et isa oli selle komisjonipoest saanud ja seal sees olnud lutikad. Vaene ema, küll ta pidi tõrjet tegema selle madala ja uhke vankri pärast, mille külgedele olid pressitud luiged. Kuna venna sündimine on nii tähtis siis kirjutasin temast eraldi loo.

Pilt tehtud ilmselt 1964 talvel


Vend Andrese lapsepõlvelugu


28 mai öösel 1963 aastal saabus Elleni ja Lennarti perre oodatud rõõm - Väike Maarja haiglas nägi ilmavalgust priske ja terve poisslaps. Isa Lennarti õnn oli täielik ja veel praegugi mäletatakse kuidas ta sünnitusmaja akna all täie häälega laulis selle aja populaarset viisi: „..ja ja ja kõll, ees sädemest põlenud põll.... kirp rauad sai...“

Seitsmeaastase õe Liina tungival nõudmisel pandi vennale nimeks Andres. Ema Ellen, kes oli sel ajal 35 aastane, jäi võsukesega koju. 31 aastane Lennart töötas Väike-Maarja EPT-s mehhaanikuna. Elati selle aja kohta heades tingimustes: kahetoaline mugavustega alevikorter koos suure õue ja aiamaaga.
Andres, keda hakati hellitavalt Anduks kutsuma, oli hea söömaga rahulik laps. Suvel oli ta vankriga maja taga liivakasti juures, kus õde teda kiigutama pidi. Õel olid aga sõbrannad ja muud tegemised tähtsamad. Kord kui pisipõnn karjumisega liiale läks oli pisike naabrite poeg talle peotäie liiva suhu pistnud ja ise kiitnud: no nüüd see tädi Elleni beebi alles sai. Liina klassiõed käisid kõik titte vaatamas ja kuna Liinal selle mitterääkiva ja mittekõndiva venna vastu eriline huvi puudus, said teised tüdrukud vankriga kordamööda jalutada. Liina luges sel ajal raamatut. Ja sõi moosisaia kõrvale.

Aja karmide olude tõttu oli ema Ellen sunnitud oma kümnekuuse poja lastesõime panema, kus algas Andu kollektiviseerumise aeg ja tema mängukaaslasteks ( kui neid karjuvaid, üksteist näpistavaid ja hammustavaid tegelasi ikka võis kollektiiviks nimetada) olid hilisemad klassi- ja koolikaaslased.

Kõik suved olid Liina ja Andu maal Pudiveres vanaema juures, kus valitses tõeliselt last arendav keskkond: lilled, linnud, heinamaa, päikesepaiste, lehm, lambad, siga, kanad ja vanaema Nete kes kõik tööd nagu märkamatult ära tegi. Väiksel Andul oli kolme rattaline jalgratas, Liinal alguses ratast polnud. Siis mõtles Liina välja võimaluses kuidas elu veelgi põnevamaks muuta ja sidus vanaema puutoomise käru rattale järgi. Nüüd vend kärusse ja jälle midagi huvitavat. Hiljem, kui Liina ratta saimindi kahe kilomeetri kaugusele karjamaale lõuna aeg lehma lüpsma, Andu ilusti jalgratta pakiraamil, koos käidi poes kaubapäevadel meekooki ja doktori vorsti ostmas. Ja õhtul istuti kivi peal ja oodati, et kas kuuleb juba kaugelt isa mootorratta häält. 

Andu näitas juba lapsena üles tõelist kunstimeelt ja isegi lehma hunnikud ristis ta Kiti piparkookideks. Kuna Liinal olid suured ambitsioonid venna tõeliseks ja kuulsaks kujundamisel tuli algust teha sportimisega, sest see oli tugevaks ja terveks kasvava nõukogude lapse peakohus. Selleks tehti õue kõrgushüpe. Lati ületamine madalamatel naeltel oli igati jõukohane aga kõrgematega tuli raskusi. Juba siis ilmnes Andul teine ühiskonnas edasiviiv omadus st. kavalus: kui ikka enne sööma ei lastud, kui teatud kõrgus ületatud, tuli lihtsalt kõrgemad naelad vaikselt välja tõmmata -  ega siis naisterahvas ometi mehe kavaluse vastu saa. Igal õhtul oli veel üks hirmus toiming -  jalgade pesemine, kus Andu üksinda pidi kahe naisterahvaga võitlusse asuma tõestades lakkamatult: ma eile alles pesin... Sellest sai alguse tema tugev veenmisoskus ja musta valgeks rääkimine.

Andrese sportlikud saavutused ei lõppenud kõrgushüppega. Tema tõeline visadus ja julgus avanes suusaradadel. Uskuge või mitte, aga juba kolme aastase pambuna tassis isa teda Rennemäele kaasa ja poiss ei virisenud mitte üks kord. Oleks ema oma kontorilaua taga teadnud et suusatama mindi isegi 20 kraadise külmaga ( kooli ja lasteaeda minekuks oli liiga külm) poleks ta oma 12 aastast tütart küll vennaga kahekesi koju jätnud.
Suusatamise saavutustega kaasneb fotomeenutus mingitelt EPT suusavõistlustelt, kus Andu käis koos isaga ja tuli kindlasti oma vanuseklassis esikohale.
Sama populaarne oli ka uisutamine. Isa ei pannud paljuks pühapäevadel pojaga soo peale uisutama minna, seal jääd puhastada ja siis tundide kaupa oodata millal pojal isu täis saab.
Suvedesse kuulusid ujumise õppimine Porkunis ja Peipsi ääres. Alguses isa seljas, pärast juba iseseisvalt. Üks katsetus kummimadratsiga oleks isegi võinud õnnetult lõppeda. Üks suur võõras poiss ujus madratsi taha ja tõmbas punni eest. Kui isa märkas, et madrats koos pojakese kahtlaselt kiivas, siis sööstis vette olukorda lahendama. Võõras sai peapesu ja pojake kenasti kaldale.
Suvel, isa puhkuse ajal Peipsi ääres telkimine andis väikesele Andule skautlikud (sel ajal küll pioneerilikud) oskused lõkkepuude varumiseks, lõkke tegemiseks, lõkke peal purgisupi ja teevee keetmiseks ja järves rasvaste nõude pesemiseks.
Kõik see näitab kui tähtis on juba varases lapsepõlves panna alus tugevate iseloomuomaduste kujundamisele: nagu oskus mitte viriseda ja mitte kaotada pead ekstreemsetes situatsioonides.

Eradi peatükk on muusikalise maitse kujunemine.
Esimeseks arvestatavaks ettekandeks sai ansambel „Peoleo“ repertuaarist rahvalik laul „Liisa“. Seda laulis Andu viie aastaselt kõigepealt kodus ja kuna onupojal Raivol olid omakasupüüdlikud plaanid, võttis ta Andrese kaasa oma küla pruutide juurde, kus siis laul läks kordamisele. Selle laulu sõnad olid umbes järgmised:
Sõitsin oma setukaga linna poole traavi
ilm oli ilus nii et tolmas tee.
Vaatan mina tüdruk astub maantee äärest kraavi-
tundsin kohe ära, oli Liisa see.
Liisa, päikseline naine,
Liisa, kaunisilmne naine,
Liisa, unelmate naine,
aga hobu oli väsind ja piip oli kustund.

Võtsin Liisa vankrile ja sõit läks jälle lahti,
seal ta mul siis punetas, kui ladvaõun.
Enam ma ei saanud muud, kui ainult Liisat vahti,
ohjad läksid meelest,
aga rinnus oli jõud.

Liisa, päikseline naine....

Võtsin Liisa ümbert kinni
musu tahtsin võtta,
Liisa oli soe nagu värske sai.
Aga selles ürituses jäin ma kohe hätta,
Liisa mulle plärtsti vastu kõrvu lõi!

Kahjuks ei olnud lasteaia muusikakasvataja Tiia nõus seda laulu Andu esituses Entel Tenteli eelvooru kavasse võtma ja nii tuligi Andul onu Kalmerile ja komisjonile laulda Laulu Leninist, mis tähendas muidugi läbikukkumist ja mitte saamist lõppvooru. Oleks ikka Liisat laulnud, oleks edu kindel olnud ja see näitab kui tähtis on ikka õige repertuaari valik. Sellepärast ei saanudki Andust lauljat ja lapsepõlves alanud tähelend lõppes lauluga:
Prääks prääks
olen väike part pirr prääks
Prääksun siin ja prääksun seal prääks prääks.
Mul on väga ilus laulu hääl,
ilus laulu hääl, prääks..









5 kommentaari:

sille ütles ...

Nii armsalt kirjutad oma vennast. :)

Emmeliina ütles ...

Aitäh, Sille!
Otsisin seda vana blogilugu ja üllatus üllatus - tuli välja, et delfi blogi, mida alustasin 2007.a. mais ei olegi enam. Nii et küll on hea, et selle omal ajal koos kommentaaridega välja printisin. Elagu sõna paberil!
Rumalast saamatusest ei jätnud kõike originaale dokumentidesse, midagi on, kuid vähe.

tegelinski ütles ...

Selline hingega lugu :)
...
Minu vana blogi toidutares on ka ära kaaperdatud...

Emmeliina ütles ...

Tegelinski, mäletan su blogi, oled hulga staažikam, kui mina :D

Millegipärast tundub mullegi, et vanad lood olid kuidagi ...

Bianka ütles ...

Helve avastas juba tükk aega tagasi, et Delfit enam pole ja nii sain ka mina teada. Eks need tolleaegsed lood olid blogi alguse õhinast ja väljaütlemist oodanud elamustest laetud ja seetõttu hästi tuumakad. Nüüd on meil kõigil nagu lahjemaks jäänud see supp :D

Ma tõin oma vanad delfi lood siinse blogi alguseks üle ja nii pole midagi kaotsi läinud. Aga sama peaks mõtlema ka selle blogikeskkonna kohta. Reader kaob ja mine tea, kui kaua blogspot endisel kujul jätkub. Peab koopiat tegema ikka aeg-ajalt.