Esmaspäev, 27. mai 2013

Milleks eidele roosa kleit?

.......
Oi ma olen praegu  püha viha täis.
AK ( mitte Aktuaalne Kaamera), vaid isiklik Abi Kaasa tegi mulle märkuse, mis ei läinud kokku Ženja Fokini moesoovitustega keskmise eaga naiste kohta. Nimelt soovitab ŽF unustada musta ja keskenduda värvidele. Tarisin siis teise ringi poest koju igasugu värve ja mis oli tulemus:
- Varem sa ikka oskasid riides käia, aga mis neeeeed nüüd on?-
- Need on värvid ja meeleolu!-
- Rooooooosad ?????-
- Ei ole roosad, osa on siniseid ka. Ja punaseid? Ega sul nägemisega midagi lahti pole? Värvivalgus või hoopis pimedus?-

AK rehmas käega ja vaatas mind nagu teismelise isa tütart, kui viimane paksu värvikorra alt ripsmeid välgutab.

Seik pani mõtted tööle ja nii sündiski lugu VÄRVID JA MINA

Titeriietega sai roosa sisse kodeeritud. Ema jutu järgi oli "aastase minu" garderoobis roosa plüüsmantel, millele hiljem lisandus punane dress. 50-ndate teisel poolel oli  riietega ilmselgelt kitsas käes ja käiku läksid vanemate sugulaste taaskasutus või vanatädi sinisetäpiline siidikleit, mille viimane ülejääk paarkümmend aastat tagasi venna lipsuks moondus. Helesinine kohrutatud nn. kapronkleit pidi täitma 60-ndate printsessiunistust. Punane ja roosa domineerisid ka varateismelise garderoobis ema ihuõmbleja kättetööga valminud kleitidena. Need olid kaunistatud krae ümber pitsikesega või litrite ja pärlitega ja seelikuosa plisseeritud. Kuna olin sel perioodil rohkem jalgratta, kui klaveriusku, siis ei leidnud valminud üllitised erilist poolehoidu. Protestiks kandsin igal võimalikul ajal koledaid punaseid väljaveninud dressipükse ja onupoja pleekinud särki. Ning nokamütsi. Kuni tulid peod ja poisid. Ning ülilühikesed seelikud. Punase õmblesin just sellest vanast plisseerist. Vanaema abiga. Võimalikult kitsa, laia värvliga. Peale leidsin tädi kaltsukotist valge-sinisetriibulise kampsuni. Jalga valged pitssukkpüksid. Lisaks veel punased lakknahast kingad ja käekotike. Ma ei tea, kas olin maitsekas või maitsetu - keegi ei öelnud. Talvemantel oli punane ja õpilasmaleva jakk. Ja veel üks pihikseelik. Ikka punane. Kõik see oli enne 20-ndaid eluaastaid.

Millest kõneleb meid kattev  punane värv?
Punane on võitlev, ärritav, isekas, agressiivne. Punane õhutab tegudele. Inimene, kes armastab punast otsib endale üha enam uusi ülesandeid ja kasutab nende lahendamiseks kogu jõudu ja võimeid. Punane tõstab vererõhku ja pulsisagedust.

Inimene, kes igal pool punast värvi eelistab võib mõnede värvimõju uurijate arvates osutuda aga hoopiski kiitlejaks ja põhjendamatult kõrge enesehinnanguga indiviidiks. Ohtu tähistavad esemed värvitakse punaseks (tuletõrje ja foorituli näiteks) Punaste laternatega tänavatest rääkimata. Keskajal kujutatud kurat on punane, needus ja põrgutuli ka.
Punane on pidulik. Meie rahvariietes on alati punased triibud, mõnedel isegi punased sukad.



Pärast kahtekümmet muutus punase osakaal väiksemaks kuni kadus garderoobist ja aksessuaaride hulgast sootuks.  Üks täpiline imetava ema pluus ja mummuline kodukleit ja kunstsiidist mummuline pluus, aga rohkem ei meenugi. Ühed tulipunased kingad ka ja see oligi kõik.  Punase tõrjus välja kollane. Kollane kui päikese ja vallatuse värv. Ikka kuldkollane, mitte kahvatu kadedus ja häbi.

Siis sinine - samet ja teksa. Sinine, mis rahustas meeli, lõõgastas ja ka aeglustas. Sinist eelistav inimene on nagu heasüdamlik ingel, kes on võtnud nõuks enesesalgamisest ja eneseohverdamisest rõõmu tunda. Tumesinine on kohanemine olemasolevate võimalustega ja valmisolek anda ning loobuda. Sinist vihkav inimene on kui saatan, kes esimesel pooltunnil on veetlevuse kehastus, teisel pooltunnil kannatav ja kolmandal jälle üksi. Sinine on mu lemmik tänapäevani. Mitte niivõrd riietuses, kui kodukujunduses.
Vahepalaks tekkis tükike lilla ja veinipunase - perioodi. Punase tugevus ja sinise alistuvus ühinesid salapäras ja fantaasias. Tundus daamilik ja peen, kolmekümnendate jäljend, kõrged kontsad ja valged pärlid.
Ja siis juba hallhallhall....pruunpruunpruun....beežbeežbeež, mustmustmust. Kolmekümnendateks eluaastateks olid värvid otsas. Jäi üle appi võtta valge. Eks mood aitas mingil moel kaasa ja igasugu valgeid varjundeid kogunes, aga ei mingit punast! Valge lipp tähendab ju allaandmist, või kuidas?

Nüüd olen õpetustest teada saanud, et inimene, kes punast väldib või isegi pelgab või põlgab, võib osutuda märtriks, kes alatasa on mures oma suure vastutuse pärast, kel pole kunagi millegi jaoks aega ja kes kahtlustab, et teda ei mõisteta ja ei kiideta piisavalt. Punase vihkamine sünnib siis, kui sind sunnitakse midagi tegema. Pihtas põhjas täppis! Tagantjärge tarkus, aga huvitav teada saada.

Mis sai edasi? Edasi tuli nn. metsamoori aeg, kus domineerisid rohelise kõikvõimalikud varjundid. Tegelikult hoian sellest joonest veidike praegugi kinni. Suveti. Roheline annab tasakaalu ja aitab ennast leida. Rohelises on vaoshoitud jõud ja eluvõimalus.

Ega see muidugi tähendanud, et mitu meetrit riidekapisisu ja riiulite koormat elu  teatud perioodidel ainult ühte värvi kandsid. Aga pilk peatus esimesena küll.

Pikkamööda olen jõudnud tagasi punase juurde. Algas see kümme aastat tagasi punasest rahakotist ja kalendermärkmikust. Siis läks veel mitu aastat kui punased saapad jalga tõmbasin. Sest mu jalad olid alati minekul. Ma tahtsin inimesi innustada ja kaasa kiskuda, mitte vaikselt ühe koha peal istuda. Punane andis oma jõu minu käsutusse. Olin juba paljunäinud, et mitte liialdada. Liiga palju tulipunast tekitab rabelemist ja ründavat käitumist. Alati on võimalik lahjendada, kui ei taha olla reformaator ja tähelepanu keskpunktis. Pigem võtta teadlikult omaks punase energia, mis suudab eimillestki teha väga palju. Kui mul seisab ees igav töö või olen hall ja tujutu, siis pöördun punase poole abipalvega. Seni pole ta mind alt vedanud. Kuni ei kuritarvita.
Huvitavat lugemist ja endaavastamist leidsin siit:http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/varvusopetus/vrv_kui_smbol.html
http://www.sunisfun.com/page/varvide-energia-52

6 kommentaari:

helle ütles ...

Mulle on alati punane värv meeldinud. Kunagi oli mul punane trikotaažkleit, mida kandsin ja kandsin, aga ära ei tüdinenud. Lõpuks tegin sellest seeliku. Mul on olnud punaseid pükse - pikki ja poolikuid.
Roosa ja kollase vastu on ka sümpaatia. See-eest pole kandnud musta, pruuni ja halli, v.a püksid ja seelikud.
See värvijutt on sul väga vahva!

Alice ütles ...

Mina armastan ka punast. Küll oleks hea, kui see värv tõstaks vererõhku. Kipub mul teine kogu aeg alla 100 jääma.Tegutseda meeldib mulle küll, aga kas selles just punast süüdistada. Võin kanda ka lillat ja sinist, aga mitte kunagi beeži, halli, rohelist. Must värv rõhub ja ahistab.

Bianka ütles ...

Mul on erineval eluetapil olnud erinevate värvide eelistus, aga must on ikka olnud kuninganna mu garderoobis. Küll kombineerituna valge või teiste värvidega, aga põhjus lihtne. Mulle tundus, et paistan sellega saledam :P Punast pole ma kunagi armastanud, see lihtsalt ei sobi mu näonahaga.

Neid värviteooriad ma ei usu, sest minu puhul need küll paika ei pea, nagu see punase vältimine. Mina ja märter!?

Emmeliina ütles ...

vaat millised kirglised naised mul siin koos on!
Bianka - aga noorena - ega ometi must? kindlasti olid lillelaps :)

Kuidas Doris Kareva ütles:

Ma kandsin musta ja valget
ja halli - ja ometi
päev tõusis, mil panin selga
veripunase sameti.

Isa esikus seisis ja vaatas.
Ema peos oli taskurätt.
Ma läksin, all ootas mind saatja.
Ma tundsin ta jahedat kätt.

Tore on mõtetega ja sõnadega mängida eriti koos kaaslastega. :D

Bianka ütles ...

Ma pole kunagi olnud üleni must nagu surm või tänapäeva needitatud gootitüdrukud. Alati on musta juurde käinud mingid värvid, miks ka mitte punane roos,sall või kaelakee. Selleks hooajaks näiteks ostsin endale korralpunased helmed.

Tegelikult on mu lemmik must valgete kantidega, olgu siis dzemper, kleit või jakk. Ja kõik need must-valged triibud ja täpid! Ahh!

Värvilisi riideid oli mul nii noorena kui nüüd, mitte enam nii roorena. Mu pulmakleit näiteks oli kollane. Aga üks väike must kleit on mul pidulikuks puhuks alati kapis olnud.

Arvan, et punane on eelkõige tähelepanu tõmbamise värv. Kes tahab olla alati kõige silmapaistvam või kes tunneb, et teda muidu ehk ei märgatagi. Olen minagi endale punased kingad, koti, vöö või salli sel otstarbel hankinud.Aga üleni punases, see on juba nagu mustlane või Carmen :P

Mis roosasse puutub, siis on hetero-või homomehe maitsed on pisut erinevused. Kummale sa meeldida tahad, Emmeliina :P

Emmeliina ütles ...

Bianka, korallpunane kee on ka minu igatsus!
Punasel on tõesti tuhat varjundit ja sina kunsti tegeva inimesena tunned nende iseloomu. Värv, kui peibutusvahend. Kirjuta!