Teisipäev, 7. mai 2013

Vaikuse ja viisakuse linn


Uute paikade külastamise põhjused  võivad olla juhuslikud, sunnitud või soovitud. Otsus pakkuda ennast  kaasteeliseks oli tingitud poja sünnipäevast ja päikesepaistest. Ühesõnaga tahtsin teha midagi erilist.  Rakverest Tartusse jõuab paari tunniga. Aga see polnud seekordne sihtmärk, vaid hoopiski

ELVA - naise nimega linn.

Rollid olid vahetunud. Tundsin  ennast lapsena, kes oli emalt palunud luba töö juurde kaasa tulla. No et ma ei sega sind ja ei eksi ära, sest olen juba suur tüdruk. Sellele vaatamata näitas poeg autoaknast kätte nii järved kui kohviku "kus sulle, ema, kindlasti meeldib".

Jätsin meelega koduse eeltöö tegemata ja läpaka kenasti koju. Las juhivad mind seekord sisetunne ja emotsioonid. Poja manitsus "päev tuleb pikk ja sul võib igav hakata" sai mõtetes  kena varuvariandi: ma võin ju iga kell bussiga Tartusse sõita ja seal päeva õhtusse veeretada.

Raekoja kell näitas lõunatundi ja autode parkla maja taga oli muljetavaldav. Hiljem selgus, et metsapealinn pidas temaatilist konverentsi.
"Ajalehe tegemise toas" tutvumas käidud, tundis kõht lõunaaja ära.


OHOO- elamus
Kohviku silt "Ameli" näis ilma prillita "Anneli". No seda parem, kui kodukandibranne nimi ees. Välisilme oli veel veidi talveunine, aga see eest seesmine soojus ja sära lõid jalad alt. Lühtrid, maalid, laudlinad ning muusikavalik. Oli see nüüd Bing Grosby või keegi teine, aga igatahes see toimis! Küll oli hea, et taipasin linnariided selga panna. Enda pärast, loomulikult. Leti taga seisis valge pitskraega musta  kleidi kandja asemel  tumedate lokkidega noormees. Masinakohv serveeriti portselantassist, kõrval valge koorekannuke ja suhkrutoos. Kui kurvalt tühja pirukakaussi silmitsesin sain lohutatud: pirukad on ahjus ja tulevad sealt kahekümne  minuti pärast. Tegin veel ühe katse ja palusin kohalikku kaarti, et ennast rohkem turistina ja kindlana tunda. Selle ma ka sain. Kohalik Postipoiss rippus kenasti pulgaga seinal. Otsisin tegijate hulgast tuttavat nime. Leidsin muidugi. Hea, kui linnal oma leht. Paberil ja krabisev.



Pärast kohvi võtsin suuna raudteejaama poole lubades pirukate ajaks tagasi olla, mida ma ka tegin. Ausõna, maitsmismeel oleks kogu korvitäie hõrku peekoniga krõbekoorikuga suupisteid endale ahnitsenud. Minu ealised teavad, mis me tänapäeva "poekoogindusest" arvame või kui aus olla, siis ei arva. Toorjuustukook oli kirsiks, õigemini maasikaks maitsepunktile. Kenad käsitööd ehtisid seina, aga täna polnud see päev. Teine kord - siis leiab põhjust alati. Kohalikud ei tea kunagi, mis on nende linnale parim. Või teavad? Meelde tulid paarikümne aasta tagused kapitalismilapsukese ajad, mil suure maantee äärde toidutaret sobitasin. Toimis ja töötas kuni kiirtoidukohad selle kodukootud koha välja närisid. Oma lõbuks võib kohvikut pidada ainult väga rikas inimene. Või siis täielik friik. Igatahes pikka iga ja head tervist selle kohale ja pererahvale.

AHAA-elamus
Akna taga linn seisis. Argipäeva pärastlõunaselt. Üks lapsevanker emaga ja kaks rõõmsas tujus vennasrahvaste keelt vestlevat onklit, kes kenasti tervitasid. Ja kaks koolilast. Kes samuti tervitasid! On neil siin mingi viisakusnädal välja kuulutatud? 
Vaksalihoone mõjus kenana. Nagu väljamaal, oli meievanustel kombeks öelda, kui midagi ilusat nägime. Puhas, nii väljast, kui seest. Teabepunkti teenindus oli hooliv. Abivalmis meeskodanik juhatas visuaalselt kalmistutee otsa kätte. Tasuta kaardid leidsin ka. Igaks eksimise puhuks. 




Pöörasin siiski tagasi ja otsustasin jalgu linna peal kõndimiseks hoida. Ja järvede jaoks. Päiksega poodi ei lähe! Jutul lõpp ja kõik! Kuigi need "teise ringi omad" on võõras linnas nii põnevad. Teine kord- siis leiab põhjust alati. Siltide järgi tundus alguses, et iga teine maja on apteek. Pole paha, eriti kui tulevasi pensionärturiste silmas pidada. Raamatupood oli ka ja muidugi "consummonstrum", millest pääsu pole. Ega esimese korraga siis kõike...

Järv 1 oli otse Raekoja taga. Peas lõi tilluke "EHEE-elamuse" lambike põlema ja andis tiivad kujutlusele, kuidas supelmantlites linnaametnikud palaval suvepäeval lõunatunnid veedavad ja "einet murul" naudivad. Täna oli alles teine mai. Vara veel. Sellepärast kohtasin mänguväljakul uusi teretavaid lapsi. Suured olid tööl.


Kolemaja kohtasin ka. Suurt ja nõukogulikku. Olen selliseid näinud. Istutatud ilusasse kohta ja unustatud valmis ehitada. Tegelikult tänatud - arhitektuur või asi (sorry). Ainult et igaüks peaks oma prahi ikka ise ära koristama.



Sinise taeva ja päikese mõjul tundub kõik helge. Lõhnad ja linnulaul aitab kaasa. Kõik puud, mis linnas kasvavad on raudselt männid. Osa neist meeste nimedega.
Ainult see tuul....



Voldikule tuginedes asun otsima oma lemmikuid. Kõike seda, mis on vanem, kui mina. Kaunist puitarhitektuuri nimelt. Sest olen täna linnaturist. Mitte matka. Teostan  mõistatamismängu mille tulemuse fotokasse talletan.

jätkub....

3 kommentaari:

Bianka ütles ...

Kas sa mõne Elva blogijaga ei tahtnud kohtuda?

Emmeliina ütles ...

mõte liikus aeglasemalt, kui tegu. Kontaktid olid kodus. Lükkasin soovi tulevikku, äkki liitud, mõnel kaunil suveneljapäeval näiteks?

Bianka ütles ...

Viimasel ajal pole ma üldse ise oma aja peremees ja pikemaid plaane ette teha ei saa. Praegugi on laste haiguste teema muutumas juba täitsa lootusetuks ja ilmselt pean ka järgmisel nädalal jälle kodunt lahkuma. Aed aga nutab mu järele...