laupäev, 13. aprill 2013

Keda kiita leiva eest?


Ajal, mil igas kodus veel külmkappi polnud, ei kleepinud vanaema toidule silte "kõlblik kuni..." või "parim enne". Loomulikult ei tee perenaine seda nüüdki. Ta lihtsalt teab. Mis tal kapis on, mis millega kokku käib ja  millised on pereliikmete maitse-eelistused. Ei tunne küll inimest, kes mittevajaliku või mittemaitsva poest koju tassib ainult sellepärast, et on odav või sellepärast, et äkki kunagi ja kusagil võib vaja minna.
Toit on söömiseks, mitte seisma jätmiseks. Sügavkülmikute ajastu võimaldab tekitada mingi varu. Seisis ju taluajal sahvris lihaastja ja silgutünn, keldris juurikad ja toas tigutiivani taga suur suhkrukott. Sellist vana aega praegused mugavustes elavad perenaised taga nutta ei tea. Kellel siga-lehm-kanad elustiiliks, nendest saame teada ühe teise väga toreda blogi omanikult.
Mina räägin tavalisest "korteritoitlustamisest" marsruutidel poed- külmkapp-kõht, vahepeatuseks pliit või mikrolaineahi.

MÄÄLETAN määletan, miks ma ei mäleta...
Kui meie pere veel suur-suurem-kõige suurem oli, siis vastati kaetud pidulaua ääres tavapärasele küsimusele: kes kokkas? naljamisi: ikka Oleg, kes muu. Selle all mõtlesime esimest kohalikku kapitalismikaupmeest Oleg Grossi, kelle poest võis 80.ndate lõpuotsas soodsalt ja moodsalt poole tunniga korraliku pidulaua püsti panna, et siis hiljem kritiseerida, et kuidas ikka "mina" oleksin seda kala teinud või mis salatis puudu oli. Muidugi ei tähendanud see seda, et arvustajad oleks järgmisel korral ise "leemekulbi liigutajateks" hakanud. Kiirus vaid kiirus sundis kapitalismusega koos minejaid takka ja kulinaarialettidest sai töötava naise unelm. Arvan, et meeste ka. Sest varsti said nad aru, et naised ei saa enam oma kodust töökoormust toidutegemisse kanda. Alati oli võimalus vastata: mine ja osta siis poest, kui aega pole.
Järgmine pood, mis maakonnalinna kerkis, oli ilmselt "Säästumarket" . Siis seda keegi veel saastamarketiks ei sõimanud. Oi milliseid imelisi totsikuid- nätsikuid hüppas riiulitelt silma! Mäletan, kui tõin koju esimese molluskite purgi. Vanaema ...nojah jäi küll sedapuhku tühja kõhuga.

Ja nii see algas! Kiired pudrud ja helbed hommikuks - sips ja valmis. Igat sorti makarone vanaaegsete pikkade pappkarbis olnute asemel taldrikule ning laste unelm "ketšup" peale. Kilekotis kartulid ja juurikad ning kummikindad oli minevik! Voki või keeda või tee friikaid - üks, kaks kolm ja valmis! Rakvere Lihakombinaadi uuelt liinilt tuli kui "Vändrast saelaudu" igasugu viinereid ja vorstikesi - küll pikki , küll lühikesi , küll pakse ja peenikesi. Ja pihvid! Vapustav. Ei mingit hakklihaga plötserdamist. Pann ja seinad jäid puhtaks. Kui sul polnud mikrolaineahju, siis polnud sind olemas.
Leivanuga peitus sügavale sahtlipõhja, sest ka see töö tehti meie eest ära. Vorstid viilutati, singid siilutati...kohupiimad kreemitati. Ilmus uus ime - jogurt. Ja jäätiste sortiment mitu meetrit pikk. Võitoosi polnud vaja, küll Voimix avitas ja milleks neid kruuse ja taldrikuidki pesta kui on plastmass ja üha enam pisemaid, toidu aseainet täis potsikuid! Sprite või Coca pudel kõrvale või korgiga totsist mingi segumahlajook ja õnn tuli õuele ehk söök lauale.

Kiirelt  kerkis linnapilti ilma akendeta poode, kus anonüümsed müüjad teenindasid anonüümseid kliente. Milleks tunda, kui leti all enam midagi polnud. Kõik ja veel rohkemgi oli leti peal, silma nuumamas. Ainuke, mis puudu oli raha, aga see on juba teine teema.

Pikkamööda ilmusid külade, alevite ja väikelinnade poodide ustele sildid: suletud. Või polnudki silti vaja ning varsti andsid vaid trellid katkiste ruutude ees unustust, et kunagi oli selles majas pood. Ega ma mõni asokas või penskar ole, et kohalikust poest mingit jama kaupa ostan. Kiired ajad, kiired autod - asi see 30 km. Selverisse sõita. Linnas ju magusam leib. Või lähen ja tellin pitsa.
Nii siginseki külmkappidesse üha rohkem ja rohkem kuni.....

STOPP
Kes hakkasid esimesena elustiilimuutujateks? Eks ikka toidublogijad , ma arvan. Ja kodused leivaküpsetajad. Öku ei tähendanud enam möku, vaid sai elustiiliks. Nii nagu tihti stiilimuutujatega juhtub, kiputakse kiirelt uue juurde. Lisaks noortele ja teadlikele ilmus marketitesse üha rohkem tädikesi prill ninal, et uurida siltidelt e-sid ja muid kahjulikke tähti.
Kokaraamat on kõige parem raamat ja kokasaade kõige populaarsem saade. Järsku tahtsime kõik terved ja tervislikud olla. Kanad rõdule, maitsetaimed ka ja miks mitte igale linnavurlele oma maakas, kus talgutada ja auto lookas, tsivilisatsiooni tagasi vurada. Et seal oma pisikeste valgete kätega mullast nopitud mugulat käes veeretada ja mõelda: mul on nüüd mahekartul. Oh küll maitseb magus see!

Nüüd ma lõpuks tean, miks suured ketipoed nii palju toitu peavad prügisse saatma: meie lihtsalt ei taha enam seda teie e- rämpsu. Sööge ise ja helendage, kallid kapitalistid.

silt: mina loen Õhtulehte

pealkirja näppasin Manivald Kesamaalt ehk lapsepõlveluuletusest



10 kommentaari:

päevalill ütles ...

Aa,sellega said täna maha.Tuttav teema,kui mina ainult mõtlen ja vahel ütlen,siis Sinul krips-kraps sõnadesse seotud ja lugemiseks riputatud.Nii me tõesti tasapisi tagasi läheme,jälle võitoosi pesema.Tähtsaim sealjuures,mida nooremad seda teevad,aga õnneks ikka paljud teevad.

Emmeliina ütles ...

alati valmis! Nu mitte alati, sest kui järjestikune 12 tunniste päevadega teine töönädal läbi, siis on arutluslood puhas rõõm. muudkui pesed, triigid ja korrastad - nii garderoobi kui mõtteid.

noorte puhul on tihti see jama, et nende maitsmismeel täitsa rikutud on. Meile pakuti reedel kamatorti, Kristel tegi. Küll oli hea!

Bianka ütles ...

Romantilise suhtumisega pole kahjuks bisnesis midagi pihta hakata. Nagu nende suletud väikeste nurga- või külapoodide osas. Olen ise sellise raamatupidaja olnud ja sõbranna sellises müüjana töötanud, nii tean neid lugusid päris hästi. Seal on käive suht väike ja risk, et toidukraam käes halvaks läheb, suur. Ja selleks, et poepidamine kasvõi nulli jõuaks, st. et nii müüjatele kui omanikule palgarahaks jätkuks, elektri eest ja üüri maksta jõuaks, ei saa lubada suuri kadusid. Ja nii ongi müüjapreili esimene töö hommikul vorste ja viinereid pesta, et need ei lõhnaks ja vahetada või võltsida kehtivusaja kuupäevi... Ka suures (akendeta anonüümses, nagu sa nimetasid) marketis võib seda ette tulla, aga siiski tunduvalt väiksema tõenäosusega. Samuti on seal kontroll kõvem ja seda ei julgeta niipalju teha. Nii et mina neid keldripoode taga ei nuta :P

Emmeliina ütles ...

oi, keldripoed olid väega koledad moodustised - neid küll ei tasu taga nutta. Näiteks Inglismaal u. nelja tuhande elanikuga külas oli eraldi kommipood, lihakarn, keskuse toidupood, kus müüa leti taga, mitte kassas ja küla servas bensuka juures suur SPAR ketipood, mis muide ainult seitsmeni lahti ja pühapäeval suletud.
Rakvere on küll kolm korda suurem ja siin Maksimarket, Säästukas, 3 Grossi poodi, 2 Rimit, Maxima ja veel mõned väiksemad. inimesed nurisevad ikka, et ei oska kohe midagi poest osta ja süüa teha.
:D

Bianka ütles ...

Tegelikult ei mõelnud ma seda keldripoodi mitte niivõrd asukoha kui üldse nn. väikses nurgapoekese mõttes. Ega selliseid enam polegi alles jäänud.

Raske on võrrelda Inglismaa ja meie olusid, aga meil on väikepoel raske hakkama saada. Minu endises koduasulas 1000 elanikuga poes, kus ma kunagi raamatupidaja olin, oli tol ajal umbes 15 aastat tagasi veel päris kena elu. Äri õitses ja muudkui ehitati poele uusi ruume juurde (selles poes seda "vorstipesemist" polnudki). Nüüd aga, kui on tekkinud palju supermarketeid 10 km kaugusel linnas, siis on poepidamine keeruliseks läinud. Hinnad on kõrgemad kui linnas ja seda mitte niivõrd omaniku ahnusest, vaid seetõttu, et kaupa saavad nad kätte palju kallimalt kui suured ketipoed. Ja kuna inimesed käivad linnas tööl, siis saavad nad ka enamuse kraami sealt ja odavamalt tuua. See pood ikka hingitseb, aga kes teab kui kauaks. Pensionäril on muidugi ligidalt hea leib ja piim ära osta, aga pood ei tea ju kunagi, kui palju sel päeval rahvas midagi osta tahab. Ka pensionärid käivad linnast odavamat kraami toomas. Viin, õlu, konservid, kommid jms. ei lähe küll hukka, aga kuna hind on kallim, siis ostetakse ka neid vähe.

Suurte ketipoodide häda on tõesti see, et need tõmbavad nomenklatuuri koomale, et soodsam ja odavam kaupa sisse tuua oleks, ja nii pole mõndagi harjunud kaupa enam saada, sest nad ei võta seda müüki. Aga ei kujuta ette, et selliste nishitoodetega mingi väikepoe ära majandada saaks. Meil Tartus on turg, kust soodsalt ja värsket toidukaupa saab. Kui see kinni pannakse, siis küll oleks mingit lihakarni vaja. Ekstra kommipood on ka Poe ja Ülikooli nurgal, aga seal paistab küll ostjaid hõredalt olevat.

Bianka ütles ...

Tänases lehes just samateemaline kurb uudis :(

Emmeliina ütles ...

Tartu turg on tõesti nähtus omaette (omal kõhul proovitud) ja artiklipoodi mäletan ka.
Minu jaoks on suurte marketite üks mittesobivuse põhjus just suurus ja aja kadu. Mulle lihtsalt ei meeldi tund aega õhtul või nädala vahetusel poes käia.
Aga tegelikult juurdlesin ka selle üle, miks paljud on hakanud vähem valmistoitu ostma ja miks me küllust täis poest rahulolematuna lahkume ja miks nii palju toitu ära visatakse. Et meie teadlikus toidu ja tervise seostest on hakanud kasvama.

Bianka ütles ...

Minu jaoks selles eriti palju uut pole, millest nüüd on hakatud rääkima. Lapsest saadik sissekasvanud austus toidu vastu ei lase mul sööki ära visata, enne kui see päris riknenud on. Mõnikord manitsen ennast, et sa ei pea ju seda s***a sööma, viska ära ja osta uus. Aga väga raske on seda teha, koera, seast rääkimata meil pole, nagu vanasti maal. Leiva-saia söön alati ära, olgu et kõvaks läinud, ja isegi kui nats hallitusekibet on tekkinud, siis lõikan ära, kui veel võimalik :O

Ehedate toiduainete peale läksin ammu üle, kui hakkasin teadlikumalt toituma. Puhtast lihast teen ise söögi, margariini asendasin võiga, vorsti asemel söön sinki, kuigi Nõo suitsetatud keeduvorstile teen erandi, sest mu sisikond ütleb, et see on aus kaup :D

Heli ütles ...

Oh, ükspäeva just mehega meenutasime, kui mõnus pakkimise süsteem oli kunagi. Vorst keerati paberisse ja sisemisele küljele kirjutati hind. Hariliku pliiatsiga. Ja paber põles hästi... pakendisodi ei tekkinud peaaegu üldse. V.a. konservid.

Emmeliina ütles ...

Just ja meie rumalukesed imetlesime igasugu väljamaa värki: Leningradist sai ikka pesupulbrit, kus karp suur ja pulbrit vähe. Praegu oleme mehega kahekesi, aga igasugu pakendeid koguneb sellele vaatamata.
keegi kunagi ütles, et oma sodi sisse me ükskord sureme.