Teisipäev, 23. aprill 2013

Mida mulle õpetas Hvostov?


Lugedes Päevalehest Andrei Hvostovi kirjeldusi, kannatusi ja lahendusi insuldijärgse voodihaige, 65 aastase naise, keda nimetati ka vanaks inimeseks, hooldamisel, valdasid mind kaksipidised tunded. Esimene, ehk viha, sundis toas närviliselt ringi kõndima ja muud tegevust otsima. Kindlasti tõusis mu vererõhk, kõrvus hakkas kohisema - ühesõnaga aju andis kehale impulsi. Enne seda olin just lõpetanud vanema ajakirjaloo Kaika Lainest ja sellest, kuidas Lainel ei lubatud  enam vanast peast telekast igasugu halbu asju vaadata. Tänaseks on Laine teispoolsusesse lahkunud. Kas teda hoidis pikaealisena halvale selja pööramine, ei saa ma enam kunagi teada. Võin vaid oletada.
Teine tunne oli hirm, mis sundis googlisse toksima otsingusõna "insult" , et uurida kuidas "vanu" st. eelpensionäridest  eakaaslasi ja eelkõige ennast selle koletise eest kaitsta. Kui see üldse on võimalik.

Sellepärast trükin siia just ennetava tegevuse, kuna pärastisega pole endal enam midagi peale hakata.
Algus oli masendav (kokku võtvalt portaalist insult.ee):

Insulti võib haigestuda igaüks
Igal aastal haigestub Eestis insulti üle 4500 inimese
Eesti tööealiste hulgas on haigestumine oluliselt sagedam, kui teistes Euroopa riikides
Insult tekib sagedamini eakatel, kuid võib tekkida ka noortel
Mõned inimesed on insuldist rohkem ohustatud kui teised (Mõningates allikates on vihjatud geneetilisele eelsoodumusele)

Riskitegurid:
suitsetamine - soodustab veresoonte lubjastumist ja verehüüvete e. trombide teket
alkoholi liigtarbimine - tõstab vererõhku. Eriti ohtlik on suure alkoholikoguse tarbimine lühikesel ajavahemikul, sest see tekitab järsu vererõhu muutuse.
suur kehakaal - kontrolli kehamassiindeksit ja vööümbermõõtu. On aeg läheneda kaalujälgimisele teisest aspektist:  mitte välimus vaid tervis!
madal füüsiline aktiivsus - see heaoluühiskonna pahe. Eks tuleb eluaseme ja automugavusi kompenseerida kunstliku järelaitamisega st. igasugu võimlemisnippidega, kepikõnniga või jalgrattasõiduga.  Ühesõnaga see peab olema tegevus, mis annab sooja ja ajab natuke hingeldama ka.
Soovitavalt pool tundi päevas.
kõrge vererõhk - vererõhku tuleb regulaarselt kontrollida, sest paljud ei tea oma vererõhku ja normist kõrgem vererõhk vajab ravi
diabeet - II tüüpi diabeedi kulg võib olla hiiliv, sellepärast peaksid kõik üle 50.sed vähemalt kord aastas kontrollima veresuhkru taset
südame rütmihäired - südame kodade virvendusarütmia tagajärjel tekkiv tromb põhjustab veresoonte ummistusi. Sellepärast tuleb kontrollida vere hüübimisnäitajat, et vajadusel manustada verd vedeldavaid ravimeid, mis vähendavad insuldiriski 70 % võrra
liigne kolesterool - kuhjub veresoontes ja halveneb verevool. Tuleb kontrollida ja vajadusel tegeleda.

Ja kõik. Tundub väga lihtne. Pealtpoolt. Ei midagi kontimurdvat.

Millegipärast ei räägi ükski portaal psüühilistest põhjustest. Ometi ütleb mu sügav veendumus, et just see on see, mis ühel inimesel vallandab protsessi ja teisel mitte.
Nii et selles osas vähemalt minu tark Arvut ei avita.
Siiski,  online raamatud:Luule Viilma
...lootus elada teiste elu ja lootus, et teised elavad siis ära minu elu...
...Kui inimesel on mingi pikaajaline lootusetu olukord, mis on üle mõistuse, siis tekib aju veresoone aneurüsm ehk lõtvumisest väljasopistunud laiend, mis võib lõhkeda kui vererõhk äkki tõuseb. Tulemus on insult - aju verevalum, mille tagajärjel tekib halvatus. Äkiline hirmus vihahoog üle mõistuse olevas, lootusetus olukorras, mis on kestnud niigi pikalt ja nüüd ilmneb, et läheb veelgi lootusetumaks tekitab ajuarteri seina rebenemise.
...äkiline vererõhu tõus tekib siis, kui inimesel tekib raevunud meeleheide: Keegi ei hooli minust, keegi ei taha minust aru saada...

Nüüd aga jutu algusse. Hirmu tunne, see kartus samamoodi abituks ja võimetuks jääda, on ilmselt meile kõigile omane. Eriti kui sügavuti teemasse süüvida ja kujutlusvõime appi võtta. Mis saab sel puhul minust? Mis, kes, kus jne. Kuidas saaksin selle probleemiga tegeleda just praegu - siin ja kohe?
Autori poolt pakutud kommuunilahendus oligi see, mis minus esimese st. vihatunde tekitas. Nii üdini jabur tundus see. Umbes sama tobe, kui ühe kohaliku ärimehe fantaasia uut hooldekodu rajades: kena, et teeme selle keset linna, siis on klientidel hea teatris käia ja pargis parte sööta. Vaene mees ei näinud ette, et need, kes teatris käivad ja parte söödavad, ei tule omaste raha eest tema klientideks. Vähemalt Eestis mitte. Tulevad need, keda tuuakse. Need, kes enam üksi hakkama ei saa. Nii ei saa lamav abitu olla kommuunis teiste, veidi kobedamate  hooldada. Iseasi, kui ta veest ja toidust ilma jäetakse. Humaansetel printsiipidel. Ühesõnaga - kommuuni mõte mulle meeldib, oleksin nõus ise seal ka elama, aga sellega tulevad toime ikka need, kes vähest kõrvalabi vajavad printsiibil: mina sulle - sina mulle.

Kuna autori iga kümnes mõte oli: hooldus on nii kallis, siis küsin: miks peab nii raske töö olema odav?
Miks peab kõrgesti kvalifitseeritud õpetajanna saama kolm korda suuremat töötasu? Nii hooldaja-põetaja kui õpetaja mõlemad kannavad hoolt inimese eest. Kas surija on vääritum isend kui kasvaja laps? Veel häiris mind artikli autori puhul koristajatööd puudutav vaatenurk. Kas tõesti kujutleb ta tänapäeval kaltsuga vehkivat tädikest? Pigem kujutlen laste peale karjuvat ja kätega vehkivat pedagoogi. Ühesõnaga koristaja ongi alam olend, kellelt võib haige hooldamist nõuda, aga kirjanikuhärra oma kõrgustes ja peene lõhnatajuga selleni ei lasku. Samas, ma ju ei tea ega tunne ennast, kuna pole säärases olukorras pidanud olema. See on Johari akna järgi "pime või varjatud ala", milles käitumist  ette ei tea, kui olukord käes.

Nii palju küsimusi kerkis pähe ja muidugi see kõigekõige: kas lapsed peavad oma abituid vanemaid aitama?
Ilmselt saaks meie 85 aastane ema juba mõttest sellele kuidas me vennaga tema hoolitsemise pärast kakleme, infarkti või insuldi. Võib olla saabki. Mina ju tema mõtteid ei näe. Äkki ta kardab seda igal ööl ja sõnastab selle hirmu pehmelt öeldes "muretsemiseks"?

sildid: mina loen Päevalehte

10 kommentaari:

sille ütles ...

Ma saan aru Sinu pahameelest. Aga kui nüüd see osa välja jätta tema kirjutisest, siis kirjutas ta ju õigesti. Minu vanemad hooldavad minu (peaaegu) voodihaiget vanaema. Ja hooldekodusse nad teda panna ei jõuaks. Tegelikult ema hetkel seda veel ei taha ka, ütleb, et kuni mõistus on korras, las olla kodus. Aga see on ränk töö. Miks peab seda kodus tasuta tegema? Miks on meil nii väikesed palgad, et ei jõua palgata hooldajat ega hooldekodu kinni maksta (ka minu ema on õpetaja).
Ja kui minu vanaema kohta võime mõelda, et tõenäoliselt elab ta veel aasta-paar, siis 65 aastane inimene võib elada ka 20 aastat veel. Ühesõnaga, sõnadesse on seda mõtet raske panna, aga mina olin tema artikliga küll nõus.

Emmeliina ütles ...

Sille, olen täiesti sinuga nõus, sest võtsid valupunktid kenasti kokku. Kuna meil on oma riigi ees kohustused, siis peavad olema ka õigused. Hooldekodusid tuleks doteerida nii nagu lastekodusid ja kohamaks ei tohiks meie pensionite juures ületada 300 eurot.
Ka meie vanaema vajas mõned aastad enne surma järelvalvet. Õnneks oli ema siis juba pensionär ja lisakulu ei tekkinud. Suur tragöödia algab siis kui parandamatult haigestub noorem inimene.
Pooldaksin eutanaasiat, aga kes võtab selle rolli kanda?

Emmeliina ütles ...

Šokina, nii siin kui Hvostovi artiklis mõjus see, et 65-st nimetati vanaks. See ju tuleviku pensioniea algus. Tegelikult pole tähtis vanus, vaid tervis - õieti selle puudumine. ka sügava puudega laps-nooruk vajab kõrvalabi ööpäevaringselt.
Isiklikus plaanis tean, et kui kasvada koos vananeva inimesega, kes on sulle kallis, siis on suhtumine teine. Siis sa teed kõik, et "maksta eide vaeva" ja "leiad" vahendid kas hooldekodu või koduse hooldaja jaoks. Põlvkondade võõrandumine, see praeguse sajandi märk ja üha süvenev "kärgperelisus" tekitab olukorra, kus vaevatud abivajajad pole mitte kellegi omad. Pikaajalise hooldusega on aga teised lood. Meil on levinud avalik saladus , et saada aga abivajaja hooldushaiglasse - siis läheb kuu ja läinud ta ongi. Ilmselt vastav väljaõpe.
(minu kommentaar Mad Maxi jutule "Ära saa vanaks)

Bianka ütles ...

Ma ei viitsi seda artiklit välja otsida ;) Sest mis uudist selles ikka on, et vananedes võime jääda abituks ja teistele koormaks. Nii on olnud ja ka jääb. Mõnel veab, sureb jalapealt või elab tegusana kõrge vanaduseni. Teisel mitte, nagu mu äial omal ajal, 15 aastata halvatuna voodis.

Üht-teist saame selle heaks ise ka teha, et meie lõpp nii masendav poleks. Ühest küljest tervislikumad eluviisid ja teiseks on minu arvates väga oluline ka säilitada vananedes rõõmus meel ja tegus ellusuhtumine. Siiski on viimane otsus ikka Kõigevägevama käes.

Sinu pahameel sotsiaalsete garantiide vastu on minu arust veidi ülepakutud. KES siis ikkagi maksma peaks selle "ilusama" hääbumise eest hooldekodus? Eks ikka lapsed, olgu otseses või kaudsemas tähenduses. Otseses nii, et kasvata lapsed, kes kas hoolitseks ise sinu eest või suudaksid maksta krõbedat korraliku hooldekodu tasu. Või kogu ise raha, lapsi muretsemata, et su varast jaguks ka mustadeks päevadeks. Kaudsemaks minnes aga ei võta ka surm sealt, kus pole ;) Kui järjest väheneb töötava elanikkonna arv, rahvastik vananeb ja suureneb sotsiaaltoetustest (pensionid, töötu- ja abirahad) elavate inimeste hulk , siis pole ju loota praeguse olukorra paranemist. Või on sul mingi imelahendus välja pakkuda?

Mari ütles ...

Mina viskaks selle kivi riigi kapsa-aeda. Selles, et meie riigis hooldus ei toimi, pole süüdi ei alamakstud koristaja ega alamakstud õpetaja. Alustatagu või sellest, et riigikogus võiks olla poole vähem saadikuid. Nende palkadelt ja kuluhüvitistelt saaks palgata päris mitu inimest igasse maakonda, kes töötaksid sotsiaalvallas: annaksid puhkust puuetega laste emadele ja aitaksid vanurite hooldajaid.

helle ütles ...

Olen lugenud seda Hvostovi artiklit ja ka mõndakümmet kommentaari. Viimaste puhul kujunes välja suhtumine, mis iseloomustab ka Marit.

Oletame, et meie riik ( meie raha) pluss euroopa raha pannakse hooldekodude süsteemi väljaarendamisse. Igasse linna ja asulasse kohe mitu hooldeasutust. Hooldustasu oleks minimaalne, noh kõige rohkem pool pensionist. Sinna palgataks tööle parimad jõud - noored, empaatilised, hästi motiveeritud ja professionaalsed inimesed. Riik ehk meie kõik oleksime sellega nõus, et muud sfäärid jääksid arendamat. Riigikogu ja valitsuse koosseisu ja palkasid alandada umbes keskmisele tasemele. Noh või siis 2 keskmist, igal juhul rohkem mitte.
Ja siis me elaksimeja oleksime õnnelikud, tingimusel muidugi, et meie ise ei vanane või vananeme kaunilt ja väärikalt. Oma juba vanad ja viletsad paneme nendesse hooldekodudesse, kus neil ka väga hea.

Ma küll natuke kahtlen, kas meil leidub inimesi, kelle missioon on vanureid ja puudega inimesi hooldada, aga on ju võimalus, et toome sisse, sest meie noored ja elujõulised lahkuvad ju parematele jahimaadele.

Mu elus oli periood, kus mul oli 3 abivajajat aidata, käisin täiskohaga tööl( olin klassijuhataja, nagu Hvostovi naine). Oli väga raske, ma mõtlesin, et suren enne kui mu hädalised.
Mulle tundub, et need, kes pole reaalselt haigeid hooldanud või seda lähedalt pealt näinud, ei oska olukorda objektiivselt hinnata.
Olen päri Biankaga. Õnn on, kui kukud jalapealt, aga enne seda elad ilusa pika elu.

Hundi ulg ütles ...

Konkreetses, viidatud artiklis oli mitmeid reaalolmelisi küsimärke. Näiteks, pärast ema/ämma haigestumist koliti haige korterisse... Samas ämma pension pluss ämma korteri väärtus teatud pensioni-haihusekindlustusena... Jah, küsimusi tekkis. Aga probleemipüstitusena oli see lugu õige ja valus.

Teema laialdasel arutamisel riigi ja indiviidi suhete tasandil olen täheldanud maailmavaatelist vastuolu. Ühelt poolt siis seda, et inimene peab ise tegema kõik, et omadega ka rasketel hetkedel toime tulla selmet süüdistada riiki oma raskustes. Teised räägivad ühiskonna solidaarsusest, riigi kohustusest ja vastutusest. Kokkuvõttes kandub üks või teine seisukoht üle ka riigi eelarve koostamise prioriteetidesse, s.h. ka sotsiaalvajadusteks.

Emmeliina ütles ...

Aitäh kaasa arutlemast.
jään endale kindlaks, et tavahoolduse eest tasumine ei tohiks ületada min. palka ehk keskmist pensioni (praegu u. 300 euri kuus) Siit edasi käivituks ERihoole, kus paketti lisanduksid lisateenused või kõrgema klassi hooldus nagu üksiktuba, individuaalhooldaja jne. Nii nagu heal järjel vanemad panevad lapsed erakooli-lasteaeda või võtavad erahoidja. See oleks vajalik, et praegused eakad pensionärid ei peaks päevade kaupa hirmu tundma, et jäävad lastele koormaks. Olen öelnud, et hoolekandeasutuses pole esmatähtis kunstniku poolt kavandatu ega sepiskamin, kui hais ikka ninna lööb ja hooldajad vajaliku hariduseta (ka hingehariduseta)

Probleem laieneb seetõttu, et hoolekannet ei vaja mitte ainult vanaduse tõttu invaliidistunud, vaid traumade ja kaasasündinud puude tõttu abivajajad, mis suurendab oluliselt klientide hulka. Lisaks veel millegipärast suurenenud psüühikahäiretega patsientide hulk. Kus need küla ullikesed ja sandid küll EW ajal olid? Minu vanaema vanaema olevat surnud 96 aastaselt pimedana 1934-ndal valla vaestemajas,kuigi oli sünnitanud 11 last. Mõtelmise koht.

Anonüümne ütles ...

mind segab väga antud kontekstis sõna "klient".
me justkui ei olegi enam inimesed.
meid on jagatud klientideks ja klienditeenindajateks.
kas Toompeal istuvad 101 klienti!, kuigi seal peaks olema 101 klienditeenindajat + nende nõustajad ja muud asjapulgad-klienditeenindajad.

Emmeliina ütles ...

Mind segas samuti, kui meid koolitati hoolealuseid "klientideks" kutsuma.
Aga "toompeakliendid" on muidugi klass omaette. Millise koolituse läbi saaks nendest "head klienditeenindajad" kujundada?