Esmaspäev, 8. aprill 2013

Tühi kõht on kõige parem kokk


Tähelepanekuid tööelust

Valdavalt käib enamus  väikelapsi lasteaias. Eestit edestavad Euroopa Liidu riikidest Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa ja veel mõned, aga nende riikide koolisüsteem on vanuseliselt meie omast erinev. Tänapäeval nimetatakse lasteaias käimist alushariduse omandamiseks. portaal eesti.ee annab teada, et meil on 493 lasteaeda. Kuna minu elukohas Lääne Virumaal pole nimekirjas näidatud eralasteaedu, siis arvan, et need on veel nn. kauba peale.

Eestis käib lasteaedes 94 % vanuselisest eagrupist. Tillukesi st. 1.5 kuni 3 aastasteni 75 % (hariduse infosüsteemi 2011 andmed)
Omavalitsusele läheb lasteaialaps maksma keskmiselt 170 eurot kuus.

Lapsevanema igakuine arve koosneb osalustasust, mis keskmiselt 30 euro kanti ja toidukulust. Toidukulu munitsipaallasteaedades on keskmiselt 1.20-2,50 eurot päev.
Last saab vanema avalduse alusel nn. hommiku ja või õhtusöögilt "maha võtta". Lõunasöök kuulub päeva juurde.

Vähekindlustatud perede aialapsed saavad avalduse ja põhjenduse alusel omavalitsuselt toetust. Pole kuulnud, et raha puudumise tõttu oleks meie riigis ükski lapse pidanud lasteaiatuks jääma. Kui, siis on tegemist vanema oma hooletusega. pigem soodustatakse vähekindlustatud perede lasteaiaealiste laste aias käimist, sest "seal kindla valve all on laps hoitud ja söödetud".
Tallinna linnriigi kohta ei oska kaasa rääkida. Seal valitsevad valdavalt "hundiseadused".


Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida vaid vaesusest ja toidust.
Võin kaljukindlalt öelda, et lasteaias käivad lapsed on kõike muud kui näljas. Usun, et nende toiduportsud ja menüüd on tervishoiutöötajate poolt rangelt kooskõlastatud ja portsude suurused paika pandud.
Mida siis nelja-viieaastased söövad? Õigemini mida nad ei söö? Kõige kurvem osa minu töö juures on kenadesse kausikestesse ja kruusidesse pandud toidu äraviskamine. See on uskumatu, kuid paljud tänapäeva lapsed ei söö valdavalt putrusid, ega joo piima. Isegi mannapuder, mis nõuka ajal oli kindla peale minek, maitseb ütleme viiele kahekümnest. Hommikusöögiks ongi peamiselt pudrud ja kõrvale võileib - sepik kas kurgiga, lastevorstiga või juustuga.

Reede hommikul, kui otsast näksitud kurgileibu prüginõusse saatsin, tuletasin meelde rohkem kui kolmekümne aasta tagust 5 aprilli hommikut, kui esikpoja viie aastaseks saamisel oli pereisal õnnestunud koju tuua ÜKS värske kurk, millest imehäid kevadisi võileibu valmistasime. Ju see kurk aprilli alguses kusagil kasvuhoones aiatatud oli.

Lõunase supiga on nii, et kes söövad, need söövad ja küsivad juurde. On pisikesi piigasid, kes pistavad frikatelle parima meelega pintslisse ja suuri mehepoegi, kes lusikat ei vaevu kergitama. Vana aja magustoidud karamell- või piimakissell niisamuti. Kes sööb ja palub juurde, kes ei, see ei.
Kotletid ja viinerid kartuli-soustiga on enam-vähem.Jälle vaatan tagasi ajale, kus viinerid ja kartulisalat oli klassikaline lapse sünnipäevatoit.
Nüüdisaja lapsed ei armasta ei kartulisalatit ega makaronisalatit.

Nii võiksin kogu menüü läbi töödelda, kuid see polnud mu eesmärk. Oma jutuga tahtsin öelda, et lasteaias käivad lapsed küll meie riigi nälgivate laste arvestusse ei lähe.

Ja veel tahtsin lisada, et ilmaasjata vaadatakse viltu  töötajale, kes läheb toiduülejäägiga koju. Minu süda ja moraal ei söenda puhast leiba solgiämbrisse visata, piima ka mitte - valmistoidust rääkimata. Nii kõnningi koju nagu vaeste supiköögist: supipurgid kotis kolisemas. Arvan, et mu süda valutaks rohkem, kui oleksin toidu minema visanud. Jäägid lähevad niikuinii majahoidja suurele koerale ja kanadele.
Ja usaldades enda pipsi maitsmismeelt võin tunnistada - toit on tõesti maitsev!


4 kommentaari:

neiud ärevil ütles ...

Mina olen tähele pannud, et esmaspäevasel päeval lähevad kõik toidud valikuta kõhtu. Imestan ikka veel üle 20-ne aastast lasteaia kogemust omades,et kuidas suudetakse nii suur pott makaronidest tühjaks süüa ja mis tühjaks-jääb puudugi.:D Ja pole oluline, et seal on ka midagi sees. Lähevad ja lihtsalt juustuga. Mannasupp ja mannapuder on meil samuti toidud, mida vaevalt pooled söövad.Salatid lähevad peale paarile kolmele.Piima natuke juuakse, aga tee ja soe mahlajook on täiesti mõttetu tassi kallata.Jahukaste ja kartul on samuti minev toit ja isegi liha pole seal oluline. Kui kartul on nahka pandud, süüakse ka kaste ja palutakse kahvli asemel juba lusikat. Vahel mõtlen küll, et huvitav kuhu see toit küll mahub. Mina ei suuda pooltki sellest kogusest süüa, mis mõni laps sööb.

helle ütles ...

Lugesin huviga.Võin kooli põhjla öelda, et meie koolis ka ei ole selliseid lapsi, kes nälja tõttu isegi kärbseid söövad. Vastupidi, väga paljud lapsed pirtsutavad toiduga, eriti nooremad. Väikestele pannakse toit valmis, suuremad võtavad ise. Ja ma ei jõua ära imestada, kuidas toitu raisatakse. Ise võtad, peaksid ju teadma, kui palju sa sööd. Aga ei, mõni ainult nokib.
Kuna õpetajad söövad ka koolis, arutame ikka seda, et mida kodus süüakse, kui koolis ollakse nii valiv. Meil saab kogu kool süüa tasuta ( v.a personal). Kas see tekitab tunde, et pole väärtust. Samas ostetakse kohvikust saiakesi ja muud mittetervislikku.
Soust ja kartul läheb paremini kui supid. Kalasuppi ei tulda söömagi.
Ei ole meil nälga:)

Emmeliina ütles ...

võib olla on meil liiga suured kogused kalkuleeritud: näiteks eile borš hakklihaga, mis oli väga hea, aga järgi jäi 1,5 liitrit.
Soe mahlajook tundub jah mõttetu olevat.

Helle, usun et teil väiksemas koolis päris head toidud, aga on kohti, kus kooli söök maitsetu.

tegelikult tahtsin veel öelda ja kirjutasin juurde ka, et ilmaasjata süüdistatakse töötajaid suurte kottidega koju minemises. kas solgiämber oleks siis parem?

Emmeliina ütles ...

"Eestis läheb raisku umbes 200 000 tonni tarvitamiskõlblikku toidukaupa aastas, ligikaudu kolmandik ehk 82 000 tonni sellest kodumajapidamistes. Eesti Toidupanga andmetel teeb see umbes 61 kilogrammi perekonna kohta aastas ehk veidi enam kui ühe kilo nädalas," rääkis Rimi turundus- ja kommunikatsioonijuht Andrija Lilleoja.

Lilleoja sõnul on tegemist suurte kogustega, mille tootmiseks on kulutatud palju loodus- ja inimressurssi ning mis kasvatab eestlaste ökoloogilist jalajälge maailmas tervikuna. "Kõigil tarbijatel on võimalik oma tarbimisharjumusi kohendades toiduraiskamisest tulenevat keskkonnamõju vähendada," sõnas Lilleoja.
Toidupanga tegevjuhi Piet Boerefijni sõnul on toidu äraviskamine probleem kogu Euroopas, mitte ainult Eestis.
"Tarvitamiskõlbliku toidu äraviskamine on igas ühiskonnas keeruline teema, sest toit on meie kõigi jaoks eluliselt tähtis. Samas tekivad paratamatult nii kaubanduses kui kodudes ülejäägid. Me peame kõik õppima, kuidas oleks mõistlikum majandada," rääkis Lilleoja.

Õhtuleht, 10. aprill 2013