pühapäev, 2. september 2012

Padisel ja Madisel


Ega see 18 augusti rännak Harju Ristil lõppenud. Padisele jõudsime kenasti lõunaks. No hea küll, pärastlõunaks.
Üritus, mis seal toimus oli stiilipuhas. Ei mingeid burgerimüüjaid ega õlletopsimehi. No mõdu või koduõlu oleks ju olla võinud. Miksmasiisnüüd söögist?
Aga sellepärast, et kõht oli lihtsalt tühjaks läinud.

Kuna olin Padisel esimest korda elus, siis arvasin, et tegu  aleviga, kus klooster kirsiks tordil. Tegelikult on seal vallas alla kahe tuhande elaniku ja 24 küla, neist suurim Padise 370 elanikuga. Kaks põhikooli ja kaks kirikut.

Kodus informatsiooni hankides sain teada, et Padise mõisa haldamise on enda kanda võtnud kunagiste omanike, von Rammide, järeltulijad. Kuna mõisa kodulehe ajaloo osa on nii hästi kokku võetud, siis panen siia lingi.

http://www.padisemois.ee/ajalugu/

Tahan ainult öelda, et kui Padiselt edasi siirdusime otsima Harju Madise kirikut, siis ei teadnud ma Rammidest midagi. Millegipärast sundis mingi sisetunne pildistama üht hauakivi. Selline seotus tekkib kui oled võõras kohas, aga hingega asja juures. Hiljem nende suguvõsa kroonikat uurides sain teada, et olin pildistanud viimasele Padise mõisnikule ja tema abikaasale pühendatud hauakivi, kuigi kummagi nende põrm pole Eestimaale sängitatud


Sellepärast pakkus suurt huvi

http://www.padisemois.ee/ajalugu/von-rammide-suguvosa-kroonika/

Ma ei põe mingit suuresehullustust, aga mulle meeldib väga et mul on oma pere tagasi vaatav pisike kroonika. Mitte ainult minu suhteliselt lühikese eluea jutud, vaid  minu ema ja emapoolse vanaema poolt mulle jagatud pisikesed killud. Küll küsiks veel, kui oleks vastajaid. Eriti isa poolses liinis.

Vahest ma mõtlen, et miks ma seda kõike uurin, puurin ja kirja panen. Et kui palju jääb kunagi kordamiseks, sest uued ja huvitavad paigad terenduvad ees. Tegelikult teen tagasivaateid küllalt tihti. Pole see blogi oma postitustega ju mitmetuhande leheküljeline üllitis, mida ei jaksa tagasivaadeteks lehitseda. Üks hiireklõps ja saan jälle ajas tagasi rännata.
Ja mis kõige tähtsam - olen seal käinud.




Kui puu ikka tahab kasvada, siis ta kasvab
Kahenaise kook
Padise mõis


Huvitava kõrvalpõike leidsin 1725 aastal toimunud nn. Apraksini revisjonist: tööjõulisteks loeti terveid 15-60 aastaseid elanikke. Alla 15 ja üle 60 jäid tööjõu arvestusest välja.
Nii et järeldused saame teha ise: kui aastal 1725 olid 59 aastased tööeas, mis me siis praegu nuriseme.
Üha arenev meditsiin on ju ellu kutsutud meie füüsist parendama ja lappima.

Nii et pikka iga ja head tervist mulle ja kaaslasele jätkuvatel rännakutel!


HARJU MADISE KIRIK

Kui Padiselt näitab viit Madisele, siis kõlab see armsalt riimis. Kõigepealt hakkab silma meri. Ja siis seal kõrgel ongi kirik. Väga vana ehitis nagu seinalt lugeda. Kahjuks on uks juba suletud, kuid see ei seganud meid nautimast. Kui suur ja rahvarohke pidi muistne kihelkond olema, et selline ehitus püstitati.
Kaunis legend räägib, et kiriku oli püstitanud kapten Mattias, kes merehädast pääses

Kirikut kasutatakse tuletornina, sest ta asub Pakri lahe ääres, merest ainult poole kilomeetri kaugusel

Rännakul märkab lisaks ajaloole ja kaunile loodusele igasuguseid põnevaid asju. Seekordne leid Padise kloostri parkimiskohalt. 


1 kommentaar:

Eve Piibeleht ütles ...

Oleksid võinud läbi astuda, kui juba nii lähedal olid :)