Pole midagi paremat halvast ilmast

See "lapsena teesid armastas meel" on ilmselt sisse kodeeritud.

1986.a. kui hakkasid Horisondis ilmuma Eestimaa huvitavate paikade fotod, siis see pisitasa algas. Koos punase "žiguliga" st. uue  pereliikmega. Vanem poeg pidas isegi kartoteeki külastatud mõisatest. Fotokat meil sel ajal polnud.
Nüüd Süvahavva seriaali vaadates oli mõnus äratundmine: Einmanni mõisa härrastemaja oma kahe sambaga oli kummituste majaks muudetud. Mäletan seda esimest külaskäiku, mil sammastest veel neli alles. Hoonet peeti esinduslikuks klassitsismi näidiseks maa-arhitektuuris. Mõned aastad hiljem olid kaks sammast mõistatuslikult kadunud. Veel mõni aasta ja härrastemaja oli tunduvalt pikkusest kaotanud. Seal elavad kliendid või elanikud olevat talvel ühte otsa kütma hakanud. Ausõna, nii Muinsuskaitse seltsis räägiti. Nüüd pole sinna juba aastaid sattunud.
Teine samas seriaalis näidatud koht oli Ambla, mis Ambla. Nii kirik, kultuurimaja koos raamatukoguga ja vallamaja takkaotsa.

Aga muidu on kohtade äratundmine tegelikult raske. Aastaaegade erinevus võib ühest hoonest kujundlikult teise teha. Ja ei tohi unustada, et pildil on kõik alati ilusam.

Meil teekaaslasega on välja kujunenud täiendav rollijaotus. Annelile meeldib loodus ja võimalikult puutumata; mulle jällegi hooned. Kirikud ja surnuaiad meeldivad mõlemale. Nii et valikud missugused.
Oleme küllaltki isepäised ja sellepärast ei sobi vähemalt mulle rahvarohked bussireisid. Kuigi vahest võib suurepäraste giidide otsa sattuda.

23 september 2012
TAMMEALUSE ehk SAMMA HIIS

Olime seal varem käinud. 2007 aastal umbes samal ajal, kuid märksa kenama ilmaga. Siis, kui noorim poeg autosõitu treenis.

Need esimesed pildid ongi sellest ajast.

Vanad pildid on sellepärast ka huvitavad, et tore võrrelda. Ikkagi viis aastat ajamerre voolanud. Ja meie koos sellega.

Seekordne pühapäeva hommik tundus aknast välja vaadates paljutõotav. Aga ainult autosse istumiseni.

Samma  asub Virumaal. Kui Tallinnast Narva poole sõita, siis umbes 130 km. pärast jõuate Viru Nigula teeristini. Sealt tuleb pöörata paremale. Vasakul metsas ta ongi. Tammealuse. Paik, kus meie esivanemad käisid hingejõudu saamas.  Pada jõe ürgorus. Samma külas olevat heinamaal kasvanud suur tamm, mille ümber said kolm meest kätest kinni hoides ümbert kinni võtta. Seal oli olnud ennemuiste hiiepaik, kuid ohvrikivi polnud, vaid annid toodi tamme alla. Tammes elab jumal. Nüüd kasvab seal selle tamme järglane. Hiies on kaks allikat: Silmaallikas ja Roostallikas, kiik ja lõkkeplats. Viimase 25  aasta jooksul on pühasse paika istutatud uued tammed, rajatud kiviaed ja väravad. Paigas käivad maausulised ja pärandkultuuri huvilised.

Alati annab juurde lugeda http://www.maavald.ee/maausk.html?id=28&op=lugu&rubriik=40

Hiis on põhjustanud nn. Hiiesõja. Kuna maa pärijad oleksid osa hiiest endale saanud, siis otsustas Viru Nigula VV hiiemaa munitsipaliseerida, et maa kuulutada kohaliku rahva omaks. Maavalitsus leidis aga, et kohalikel pole hiit vaja. Tundub, et praeguseks on hiis rahule jäetud ja igal meist võimalik siseneda sinna puhaste mõtetega. Koputades.

Kiik on viie aastaga muutunud ja nüüd saab ka roigaste külge soovipaelu sõlmida

lõkkease ootab 

Enne sisenemist koputa

Paeltepuu

ohvrikivi annid

peitepilt

peale pikki otsinguid allikas leitud

Kõige ebasobivama riietusega, aga ikka rõõmus

Fotokas läks Anneli kätte. Kummikud ja kindlam samm - sellepärast

Aga ta siis pildistas!

kui retk lõppes oli vihm samuti lõppenud

Kuidagi kurvalt rohtu kasvanud ja mahajäetud näis. Ilmselt luges taevast meeleolu kaasaandev pidev vihm. aga mis teha.