Mai tuli

KÕRVITSASUPP JA KARULAUGUVÕIE

Tunnen, et see talv on lõplikult seljatatud. Eks ole sellega nagu vanadusega - kõigega harjub, ainult mõned kortsud tulevad juurde. Aasta tagasi lendasin meie külmast ja hallist otse Inglismaa rohelusse. Nagu oleks kuu aega olnud ette antud. Või vastupidi - vahelt ära lõigatud. Sellepärast on see aastaaegade vahetumine tänavu nagu tähelepanelikuma vaatluse alla jäänud. Et kaht möödunut tasa teha.

ET IKKA JÄTKUKS LAPSEMEELSUST!

Täna on meie teise poja sünnipäev. Ta on nüüd korraga kolmekümne kahene ja ühe- ja poolene. Kahe sünnipäevaga. 32 aastat tagasi oli esimese mai öö vastu teist külm. Vähemalt mulle tundus nii, kui värisesin üksinda vaprusesetusest kiirabiWillises. See presendist moodustis ligises ja logises ja nagises ja pragudest tungis külma tuult sisse. Ämmaemand esitoolil vingus ja nagises ja logises niisamuti. Kedagi kätt hoidmas polnud, sest issi jäi aprillis kolmeseks saanud esikpojaga koju ootama. praegused sünnitajad ei tea, mida see nõuka aegne toiming tähendas ja ei saa õnneks kunagi teada. Hommikul kell üheksa olin asjaga ühel pool. Ja mul oli selle üle väga hea meel.  Lõuna ajal saabusid akna taha uhke kahe poja issi pojaga, kellest oli saanud üleöö suur venna. Hüüdis teine siis seal oma heleda häälega: Emme, näita vennat, näita vennat! Eks mingi pundar siis teise korruse aknast talle paistis, aga mulje uuest ja huvitavast jäi veel terveks nädalaks ebamääraseks. Selline pisike tähtsa ja suure tagasivaade.

KEVADTERAAPIA

Õnneks on mul nüüd juba kolmandat kevadet koht, kus tööteraapiat rakendada. Nii et kevad ei piirdu ainult tubase nühkimisega.

Esmaspäeval istusin esimest korda üle hulga aja jalgratta selga. AK oli selle üles vuntsinud ja isegi kiivri ostnud. Edev ja soe oli see sõit. Oleks veel need pehme peega püksid ka, siis võiks kohe korrata. Nüüd peab veidi ootama. Kuni p ebamugavustega harjub. Või harjutatakse.
Tegelikult olin juba teisel nädalalõpu tööringil. esimene koosnes arhitektuurilise suurvormi aretamisest ja püstitamisest. Loomulikult sündis projekt venna geniaalses peas ja mina ai suutnud kuidagi kujutleda, et katus neljal jalal püsib. Hiljem tuli küll taburet meelde, aga siis olin juba enda margi täis teinud.
Seekord oli kohale kutsutud mees, kes seitsmest õunapuust kujutluskunsti tegi. Nagu ikka jäi mulle koristustöö. No kes siis vanu sae ligi laseb.

Koer saab aru küll, aga kogu aeg tuleb ette näidata

seeon ainult üks osa okstest, väga väike osa, pean ütlema

Vaesed lapsed, isegi liiva pole nende teraapias ette nähtud. Kui lastekaitse veel teaks, et pilt on tehtud  välguga ja Volbriööl

Üleöö kerkis, liiv sees ja puha - võlumise värk

 Lootus puhata ja mängida sureb siin elamises viimasena. Lihtsalt kaval peab olema
1Tulemus oli selline, et maituli tuli õunalõhnane.

Väike nõid jõudis õigel ajal kohale (kui lõke hüppamiseks kokku oli kuivanud)

Eesti keelega ühel pool, nüüd võib lõpuks OMA loomingut kuulda lasta

Selline see pildilugu saigi: nagu ikka veel hüppasid pildid valesse järjekorda ja nende dresseerimine ei õnnestunud. Tuli siis veidi improviseerida.