Neljapäev, 10. mai 2012

Siber ja karulauk

Alustan  karulaugupaanikast. Kes veel ei tea, siis KARULAUK on üks kevadine C vitamiini pomm. Lehed on küüslaugumaitselised, neid võib panna pestosse, salatisse, teha pirukaid ja võid. Või lihtsalt riputada raputada igale poole st. mitte igale poole, vaid toidu hulka. Kuigi nimetatud taim kuulub ohustatud liikide hulka pole hektari suurusel karulaugumaal toimetamine otseselt keelatud. Korjatakse teda enne õitsemist. Nii me siis päikselisel pühapäevasel pealelõunal korjele läksime. Igaks juhuks ei ütle täpselt kuhu. Aga  karulauk olevat sinna sattunud juba viikingiajastul. Auto lõhnas pärast nagu ...karulauk. Meie ka.

KUNDA
Kunda suudab mind üllatada. Iga kord jälle uuesti. Eelmisel korral selle aasta märtsis oli niimoodi:

Seekord teadmisega, et Kunda jõe ürgsesse kanjonisse  ehitati 1893 aastal maailma kolmas hüdroelektrijaam, mis oli mõeldud II tsemendivabriku seadmete käivitamiseks, kuid toodab elektrit siiamaani (teave tutikast raamatust "Looduskaunis Lääne Virumaa, Rakvere 2012")
Sadam rajati siia 1805, kui Aleksander I andis selleks loa tolleaegsele mõisnikule Schwengelmile. Välja veeti vilja, piiritust ja puitu. Nii ta tekkiski, see Kunda.
Üks üllatus oli veel: Kunda klubi polnud mõis, nagu ma algselt arvasin, vaid hoopiski tsemenditehase direktori võimas elamu, mis valmis 1888 aastal koos kauni pargiga. Pooled haruldased pargipuud küll nõuka ajal hävinesid ja asemele istutati paplid, kuid tänaseks on kaunis park korda tehtud.




Pildil Esimese tsemenditehase varemed 



Pildil: Direktorite mõis
Kunda parki paigutatud infotahvlilt võib paljugi teada saada. Alumisel pildil vana hüdroelektrijaam


Tagasi koju pöördusime nagu meil tavaks, teist  teed mööda.

KUNDA MÕIS
Kunda mõisast olen kunagi kirjutanud ja rohkem kui aasta tagasi seal ümbruses tiirutanud. http://emmeliina-pildid.blogspot.com/2010/09/pildilugu-pohjarannikul.html

Seekord huvitas meid tee teine pool. Jõeäärne.
2004 a. Virumaa Teataja rääkis loo sellest, et Kunda mõisa veskikompleksi omanik Meelis Parijõgi (kirjaniku suguvõsast) tahab taastada Kunda jõel hüdroelektrijaama aga selleks tuleb jõge paisutada. Tänaseks veel jaama polnud.
Enne sõda oli Eestis 750 vesiveskit. Veski pole ainult tootmishoone, vaid peaks olema töötav kompleks.




Viru Nigula valla kodulehelt saan teada, et viinavabrikusse ja veskisse on kavas ehitada turismikeskus. Need paekivist hooned kuuluvad omaaegse tööstusarhitektuuri suurepäraste saavutuste hulka.


Veel  saab lugeda Kunda külaseltsist, kuhu kuulub neli küla: Kunda Linnuse, Kabeli ja Siberi.
Alumisel pildil Kunda küla seltsimaja ehk renoveeritud külakooli hoone.


SIBERI
Kui veskis kolatud, sattusime Siberisse. Teeviit juhatas.
Siberi küla asub Lääne Virumaal, Viru Nigula vallas. Küla sünnitas 1881 aastal Kunda mõisnik Girard de  Soucanton kui ajas Kunda küla koolimaja juurest sihi metsade ja soode poole ning laskis tee servadesse moonakamajad ehitada. Kaks paekivist hoonet on säilinud tänapäevani. Ja teeäärsed sirelihekid ka. Siberis sündinud kirjanik Jüri Parijõgi on neid maju nimetanud mutimullahunnikuteks, mis sama korrapärases reas. J. Parijõgi hukati 1941 a. Tartu vanglas "punaste" poolt.
Kui mõisnik küla rajamist vaatama tuli, siis olevat öelnud: teil siin lausa nagu Pariis kohe. Mille peale külamehed olevat vastanud: Mis Pariis, see ju puhta Siber. Nii jäigi nimi külale külge. Siberist viivad teed ainult metsadesse ja sohu. Sellepärast pidime auto nina ümber keerama ja teist korda lehvitama sõbralikule vanaprouale, kes koduõues toimetas.
Küla minevikust pidi täpsemalt teada antama Viru Nigula koduloomuseumis. Kunagi oli Siberis olnud 19 majapidamist, kuid kolhoosikord ajas inimesed linna. Asus ju küla kehval liivasel pinnal. Autoaknast vaadates olid teeäärsed majad ja aiad kenasti korras. Rõõmu tegi see, et ei mingeid lagunevaid karjalautu ega kolehooneid. Hoopiski rajaküla, mitte eestlastele tüüpiline hajaküla.

Kunda külakooli hoone paitab pilku. Kena, et teeviidad paigaldatud ja meile juhatust andsid. Ei me muidu oleks ennast Siberisse saatnud.



Meil oli teel toredaid peitepilte ka. Alumisel pildil sibab muinasjuturebase moodi elukas kõrge kulu sees meist kaugemale, ise üle õla kiigates.

Mina ei tea, kuidas seda kaunist lindu kutsuda. Kas kotkas? Kahjuks puuduvad fotokal tiivad. Minul ka.

Õppematerjali uskudes peak solema tegemist sookurega




Uskuge või mitte. See on Põhja-Eesti, mõned kilomeetrid Kundast, 6 mai pärastlõunal. Eks ole ilus?





Kommentaare ei ole: