Streigist

Eile toimus vestlus kahe kaheteistkümne aastase mehepojaga. Mõlemad poisid pidasid teist streigipüha.
Mulle, kui Maalile maalt räägiti, et Rakvere keskväljakul olid õpetajad loosungitega. Maali st.mina lugesin sel ajal netikommentaare. Mitte ebatervest uudishimust, vaid tahtsin läbi nende jõuda nn. lihtsate inimeste maailmavaateni ja meelsusteni. See oli tõtt öelda õõvastav. Eriti need, mis puudutasid minister Aaviksoo väidet, et 80 protsenti naistest saab ju vähem palka, kui õpetajad. Kommentaatorid tõid võrdluseks küll säästumarketi müüja, küll päevas 24 tundi rügava lüpsja, küll pensionäri, kes on terve elu rasket tööd teinud unustades, et ka õpetajad võivad olla pensionil.

Ka mina arvan teadvat, et on häid ja halbu, väga häid ja väga halbu õpetajaid. Küll läbi õpilaste silmade, küll läbi lastevanemate suude.
Nii nagu igal tööalal. Ainult teiste tööalade persoonid ei jää nii palju inimestele ette. Kui, siis sotsiaaltöö  tegijad, kellest enamus olevat lollid, hoolimatud ja vargad. Järgmised on arstid või üldse meditsiinitöötajad, kes on enamuses lollid, hoolimatud, julmad ja ülemakstud.

Kui viite oma auto kiirremonti, siis enamus on valmis maksma suuri summasid. Auto on asi, aga teile väga vajalik asi.
Aga laps, kelle usaldate päevaks lasteaeda? Kas ei peaks tema eest vastutaja töötasu olema vähemalt sama suur?

Nõmedam vastus on, aga kust me selle raha leiame? Kullakesed, see pole minu asi. See on nende asi, kes saavad kordades rohkem töötasu ja on võtnud vastutuse. Minu asi oli tagada, et mu lapsed läksid hommikul kooli puhanuna, toidetuna, puhtas riides ja koolitundideks ettevalmistatuna. Ja õnnelikena, valmis õppima uut.
 Kui taandada see perekonna, kui ühiskonna algrakukeseni, siis on vastus sama loll kui pereisal, kes on teinud karja lapsi ja avastab ehmunult, et need lapsed on vaja täiskasvanuks ja elujõuliseks kasvatada - koolitada. Dengi netu.

Vaatan aknast välja. Pea 60-seks saav matemaatika õpetaja riputab pesu kuivama. Näed, veab ilmaga ja streigiga, võiksin ironiseerida. Aga milleks? Vat just selleks, et ma poleks nõus temaga kohta vahetama. Esiteks, ma ei oskaks ja teiseks - heldeke, minna tänapäeva laste ette ja kuulata nende, kui klientide arvamust minu kui teenindaja kohta. Tänan, ei. Inimesena ta mulle ei meeldi, karm ja kuiv. Õpetajana - ei tea.

Mööda teed tuleb bussi pealt teine õpetaja. Krapsakam ja veidi noorem. Sõidab bussiga, mitte kalli autoga, nagu kommentaarides ironiseeriti. Kannab vastavalt aastaajale vähemalt viis aastat sama jopet. Ma peaksin seda imelikuks, kui ma ei teaks, et ta ülikoolitab kahte poega.

Minu sugulaskonnas praegusel ajahetkel koolmeistreid pole. Ainult üks, kes koolitab täiskasvanuid. Neid, kellest peavad väikeste laste õpetajad saama. Ta on õppinud 11 aastat keskharidust, 5 aastat kõrgharidust ja 2 aastat kõrgemat haridust. Ja veel mitmeid aastaid lisaharidust. Tegelikult õpib ta kogu aeg. Isegi päevalehtede jälgimine on täiendõpe. Pere ja Kodu lugemine ka.

Eilne jutuajamine poistega lõppes sõnadega:
ega see Eestile au ei tee. Ausõna, nii ütles üks neljanda klassi poiss.

Enne seda tahtsid nad teada kui palju siis õpetajad palka saavad. Vastasin seda, mida olin lugenud.
Kardan, et nendest kummastki küll õpetajat ei saa. Motivatsiooni pole.