Märkus: Kuna Blogimaa trükikojas on toimunud mulle arusaamatud muutused ja fotod on hakanud oma elu elama ning ilmuvad mitte eest taha, vaid tagant ette, siis olen omadega kimpus.
Sellepärast alustangi järjekordse reisi lõpust ehk kohast, kuhu tee meid viis.
Kuna olen elukohajärgse valla avastajaks saanud alles viimasel ajal tänu Annelile ja tema autole, siis pean tunnistama, et sellisest ääremaast polnud mul aimugi. Kundast tulles me lihtsalt vaatasime kuhu see tee läheb.
Sõmeru valla koduleht ütleb, et Sooaluse külas elab 12 inimest. Usun, sest peale kolme koera ei kohanud me ühtegi elavat hinge. Ja koertestki kaks olid ketis.
Ka internetis kolades suurt targemaks ei saanud. Veidi korjasin kokku Uhtna piirkonna külade ajaloost:
Sooaluse-Kohala vaheliselt põllult leiti Ohvrikivi 1973. aasta suvel. Kivi asub Kohala-Sooaluse teest 200 meetrit kirde pool Sooaluse vana koolihoone ja Kirikumäe vahel. Kivisse on töödeldud 22 selgepiirilist sügavat lohku ning üks risti meenutav vagumus, mis on ainulaadne kogu piirkonna arvukate ohvrikivide hulgas.
Loomulikult me ei tea, kus asus vana koolihoone, mis avati 1875 ja hiljem liideti Kohala kooliga.
Sooaluse küla Jaagurahva talu maa peal oli Kalmumägi, kuhu lähedases t turbasoost tuli saelaudadest tee. Kalmelt leiti ühe jala sügavuselt ilma panusteta luukere, mille järgi arvatakse matusekohta hilisemasse aega kuuluvaks. Hiljem ehitati Kalmumäele saun ja kolhooside algaastail sigala.
Nii et nimi Sooaluse tuli turbasoost.
Kohala küla endise Klaasi talu põllul on 80 meetri pikkune ja 60 meetri laiune kirikumägi. Kalmel kasvab mitut liiki puid ja kogu küngas on täis veetud põllukive. Leide pole teada, küll on aga künkaga seotud rahvajutte. Nii arvatakse , et siin asunud muiste Rootsi kirik.
Allikas: Uhtna külaelu keskus
Ja veel midagi tänapäevast: mõni aasta tagasi põles pildil olev meierei (valmimisaasta 1926) ja tules hukkus inimene.
Nüüd veel küsimus: miks ma sellest kirjutan? Kohast, millega mul pole mingit seost, ega tule ka. Isegi mõisa siin polnud. Ometi peab see ilus roheline maja olema kellelegi koduks. Ja mõned teised majad ka. Oma aja ja looga.
Kirjutan, sest sattusime siia juhuslikult.
Alale, mis olevat looduslikult tundlik. Kaitsmata põhjaveega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar