Külastades Virumaa külasid.

Kui me mõni nädal tagasi Amblat külastasime kohtasime väikses alevikus pühapäeva pealelõunal nelja inimest:  poemüüja, kaks ostjat ja lumelabidaga meest kalmistul.

Seekordsel reisil Simunasse, mis pea sama suure elanike arvuga, ootas meid rõõmus üllatus. Rahvamaja esine oli autosid täis. Naisselts olevat seal pealelõunakohviku avanud. Oleksime seda ettevõtmist väisanud, kuid meie sõidu eesmärk kodust viiekümne kilomeetri kaugusel, oli teine. Nimelt soovisime osa võtta kohalikust jumalateenistusest ja me ei pidanud pettuma. Kümmekond koguduse liiget hubases  talvekirikus said osa jumalasõnast ja hiljem kirikukohvist.

Kelgud on sõbralikult koos nagu nende perenaised

Täna ma Simuna ajaloost ega enda seostest selle kandiga  ei pajata. Ütlen ainult niipalju, et kohtumine vanade tuttavatega oli südamlik nagu "kadunud tütre tagasitulek".
Kuna surnuaed lumekoorikuga kaetud jätsime lume sulama ja sõitsime mööda külateid Kaarma teeristi, et sealt Vao poole pöörata. Mitte Koeru Vao, vaid Väike Maarja Vao. See, kuhu jõutakse pärast Ebavere mäge suurelt teelt paremale pöörates.

VAO oli omal ajal tähtis koht. Nii tähtis, et  Väike Maarjasse, kirikukihelkonna keskusesse ehitati 1894 aastal Vao vallamaja. Endise vallamaja juurest on Vao tornlinnuse ja selle ümber paiknevasse külasse mööda praegust maanteed kuus ja pool kilomeetrit


Minu lapsepõlveaegne Vao tähendas MTJ-tti , ehk masina-traktorijaama, kus töötasid mu vanemad. Hooned, milledest pole vist ühtegi säilinud, paiknesid ema jutu järgi vasakul pool teed kui Maarjast Kiltsi poole sõita. Meie keerasime paremale. Jällegi pidin nentima, et pole tornlinnuse juures talvel käinud. Tegelikult pole vist kümme aastat käinud.

VAO KÜLA

Alustan siis lähiajaloost. Sellel pildidl on kolhoosikeskuseks ehitatud hoone. Umbes 1987 aastal, mil endisest Vao sovhoosist sai kolhoos. Esimehel olid selle külaga suured plaanid. Ehitati uusi, mugavustega korterelamuid, valmis lasteaed. Ühesõnaga kaasajastati kaunis  jõe ürgorg. Oli see hea või halb, pole minu otsustada. Aga ega need kolmekorruselised, lagunevate fassaadidega  majad kaunile loodusele au ei tee.

Kollhoosikeskuse majal on juba ajalugu. Kohe räägin. Vao küla saatuses on suur osa kaasa rääkida  Aavere mõisal. Nimelt põles Aavere mõis 1996 aastal. Mõisa peahoones paiknes juba sügaval nõuka ajal erivajadustega inimeste hooldekodu. Pärast põlengut otsustati rohkem kui 100 klienti paigutada endisesse Vao kolhoosi peahoonesse, mille riik osanikelt ostis. Osa hoolealustest sai tühjaks jäänud kortermajades toetatud elamise. Need, kes vajasid ööpäevaringset valvet, majutati peahoonesse. Mäletan selle aegseid debatte ajaleheveergudel ja külaelanike vastuseisu. Aga otsused tulevad meile ülevalt. Nüüd puhuvad teised tuuled. Hooldekodu kavatsetakse ümber asustada Tapale. Ja jälle on vald ja külaelanikud vastu.
Tegelikult on maja seest kole. Pikad ja pimedad koridorid, remontimata mitmeinimese toad, puudulik ventilatsioon. Aga neile, kel jalad kõndida lubavad on oma psüühilistest erivajadustest tekkinud meeleolude hoidmisel suureks abiks maja ümbritsev park ja kaunis loodus. Nii arvan mina. Kuigi kolimine Tapale pidi toimuma möödunud aasta lõpul pole toimunud midagi. Kõik on ootel. Ainult osa kobedamatest on hallitanud kortermajast viidud Rakverre. Tervisekaitse nõudmisel.

Uued tuuled on puhunud teate, et Vao võiks hakata Illuka asemel varjupaigataotlejaid majutama ja sinna sobiks pagulakeskus. Kuna praegu on külaelanike arv 400 kanti koos hoolealustega, siis on veel võimalik pidada töös puuküttel katlamaja, sauna päevakeskuses ja kauplust.

Külakogukond kartis 1996 aastal hoolealuseid niivõrd, et leidis tuhat põhjust, miks eriavajadusega inimesed ei sobi vana mõisakompleksiga kokku. Parim lause oli: rajage hooldekodu hoopis Raekoja platsile või Rakvere vallimäele. Ja nüüd on samad inimesed kurvad, et hooldekodu neilt ära viia tahetakse. Saa siis neist inimestest aru.
Elame näeme. Kui näeme.


Mina aga lähen nüüd läbi talviste fotode ajas tagasi. Selline ajalooliste hoonete plejaad, mis ootab rahasüste ja renoveerimist! Ja praktiliselt hooldekodu õue peal. Kõiki hooneid ei saanud pildile, kaugemal paistis neid veel.


Kolasin veidi internetis ja sain tera siit ja teise sealt:

 Vao küla patrioodid tahavad mõisakompleksi kuuluva tall-tõllakuuri (1783) renoveerida, sinna hobused tuua ja nõuka aegse Vao ratsutamistraditsiooni taastada. Mäletan, et tõin väikevenna Maarjast siia ratsutama, sest Vaos asus ENSV ainus täisvereliste ratsahobuste kasvandus.

osaliselt renoveeritud tall-tõllakuur

valitsejamaja ?

tallid ilmselt

äkki on see valitsejamaja?

Vao tornlinnus on peale Kiiu Baltikumis ainulaadne säilinud vasall-linnus, mis taastati juba nõukogude ajal. Umbes 10 aastat tagasi saime grupiga seda kokkuleppel giidiga külastada. Praegu valitseb lumise linnuse ümber lumine vaikus ja meie jalajäljed on ainsad.

Linnus on nelja korruseline, ehitatud 14 saj. kohalikust paekivist. Säilinud on keskaegne dansker, lavatoorium ja kabel

Põlvini lumes, taamal Vao jõgi, mis saab alguse Väike Maarja tagant Ärinalt ja suubub lõpuks Põltsamaa jõkke.

Ma ei kirjuta seekord mõisast, sest peamaja pargis on hävinud juba 1918 aasta paiku. Tahaks siiski veel kevadel tagasi tulla ja uusi pilte teha. Kõik muutub...

...ka päike ja taevas muutub sekunditega

Viibides sellises paigas küsin metsatuka veerde põllu peale koju jõudes: kas elan ikka õiges kohas?

....