Tibake Tamsalut

Tamsalu, kuhu Porkunist edasi sõitsime, oli minu jaoks raudteejaam, kust sai rongiga Tartusse ja Tallinnasse.

Lihtsalt tuli hommikul vara minna Väike Maarjast bussi peale, sõita kümmekond kilomeetrit ja siis jaamahoonest pilet osta ning rongi oodata. Jaamas oli suur ja soe ahi ning puust pingid.

Õhtul algas kõik teistpidi: Tartust või Tallinnast rongi peale ja Tamsalust bussiga koju.

Tallinn - Tartu raudtee ehitati 1876 aastal ja nii hakkaski ümber selle tekkima asula.

Nii nagu Väike Maarjas, oli ja on ka Tamsalus keskkool. Maarjakad eriti tamsalukatega ei suhelnud. Miks, ei tea.

Nüüdne talvine Tamsalu suudab üllatada. Ka siia on jõudnud kaasaja raudtee platvormi uuendamine ja mis kõige uskumatum - tunnel ülekäigukohal.

Mäletan, et noorpõlves tuli mõnikord läbida tõeline katsumus: kui buss peatusse jõudis võis jaamas seista kilomeetri pikkune kaubarong ja teisele poole minekuks tuli vagunite vahelt läbi manööverdada. Oi kuidas ma kartsin seda minekut. Oli kohe selline tunne, et nüüd nüüd hakkab rong liikuma.

Mõnikord juhtus nii, et korraga tulid sisse nii Tallinna poole minev, kui Tartusse sõitev Minski rong. Siis teadustati mögafonist, et Tartu rong väljub teiselt teelt. Nii tuli ruttu sinna teisele teele minna. Enne Tallinna rongi. Päris sürr oli seista kitsukesel platvormil kahe rongi vahel.

Rong jõudis Tartusse kümme minutit enne kümmet. Ettevalmistusosakonna loengud ülikoolis pühapäeviti algasid kell kümme. Aga me siis jooksime.

Aastaid pole ma Tamsalust rongi peale läinud.

Aastaid pole mul Tamsalusse asjagi olnud.

Nüüd siis sai tehtud põgus pooletunnine sissepõige ja mõned pildid.

Tunnel nagu suures linnas. Teadupärast ongi tegemist linnaga.
Tartu poole...
Tallinna poole...
Vana vaksal, kuhu kellelgi enam asja pole.

Tamsalust välja sõitsime teist teed pidi. Läbi Uudeküla ja Naistevälja. Põikasime sisse Uudeküla kalmistule, kuhu on maetud Uudeküllid.

Uudeküla ajalugu räägib sellest, et küla asus Ambla kihelkonnas. Kuna Amblasse oli ligi kakskümmend versta, otsustasid küla elanikud 20 sajandi alguses oma surnuaia rajada. See plaan läkski korda. Veel on küla tuntud sellega, et peaaegu kõik perekonnanimed on tuletatud küla nimest ( Uudeküll, Uudevald, Uudelinn, Uudemets jne.)

Külal on koduleht ja väärikas ajaloouurimus http://web.zone.ee/uudekyla/

Edasi suundusime läbi Naistevälja Lasila poole. See on üks mu lemmikteedest, sest ega meile põhjas neid languseid ja tõuse eriti jätku.

Naistevälja kohta räägib legend, et kõik mehed saanud sõjas surma ja naised hakkasid seejärel põldu harima.

Siin oleme me olnud. Aasta tagasi.

Jälle üks päevake looja karja läinud, nagu vanaema Nete tavatses ütelda.