Minu armas Porkuni

Alati kuuluvad just Sellised Majad selliste kätte, kes unustavad talveks aiatoole ja muud prahti maja ümber.

(Lääne Virumaa, Rakvere- Väike Maarja teelt, Kullenga ristist Porkuni poole)
Ainult väga uudishimulikud sõidavad vaatama, kuidas tuttavad paigad talvel paistavad.

Uskuge, esimesel pilgul veidrad. Paigad magavad ja ootavad kevadet.

Seekord sai sõiduplaani Porkuni.

Porkuni on küla Lääne Virumaal, kus kõige tähtsam on järv. Tegelikult on järvi neli, aga kuna need on omavahel ühendatud, siis oleks nagu üks järv. Ja järve keskel on saar. Mitu saart. Üks on paigal, teised ujuvad. . Sest kui kubjas Kaiet endale ei saanud ja ta koos heinasületäiega vette lükkas sai heintest saar ja Kaie nutust Kaieallikas...

Porkuni järvest saab alguse Valgejõgi. Mulle meeldib uskuda, et 13 sajandil sõitsid siia Soome lahest Taani laevad.

Väga romantilised on Porkuni legendid. Välja arvatud preili Barbara von Tiesenhauseni lugu. See, kui vennad oma õe jääauku uputasid (viimane variant vist Kati Murutarilt)

Ühele neist saartest, Küngassaarele, ehitas Tallinna piiskop von Borch linnuse. Sealt ka nimi Borkholm. Kui valdused Tiesenhausenite kätte läksid valmis 1874 aastaks kaunis mõisahoone, mida minu ajal Porkuni lossiks kutsuti. Lossi mõõtu ta ju oli ja väärikas ka

Porkuni seostus peale järve minu kooliajal kurtide lastega. Nende koolile kuuluv maa-ala oli suur ja ega me seal eriti kolada tohtinud. Vähemalt me ise arvasime nii. Kuna meie nõuka aegne haritus oli olematu, siis me arvatavasti pelgasime neid, kellest aru ei saanud.

Veidi koolist, netiallikaid kasutades:

Porkuni Kurtide Kool oli toodud Vändrast 1924 aastal sajakonna õpilasega ja tegutses eduka ja arenguvõimelisena 2001 aastani. Kool kolis natsionaliseeritud lossi ja ruumid kujundati ümber.

1953 aastal jäid elu- kui õpperuumid kitsaks ja sellepärast ehitati Raul Kivi projekti järgi uus suur maja.

Kui ma veel ajalooga kursis polnud, siis arvasin, et Porkunis oli kaks lossi - uus ja vana.

Porkunisse peate kindlasti minema. Kui juhtumisi suvel järv kuivanud pole, mida on ka juhtunud, siis tasub minna suvel. Loodus on seal kaunis. Eriti maalilise pildi saab, kui ronida vana linnuse värvatorni, mis restaureeriti 1980 kooli muuseumiks ja kuhu tekitati 1992 Paemuuseum.

Väga põnev ja saab palju teadmisi.

Mina ja Porkuni:

Sealses järves õppisin vett usaldama.

Sinna viisin oma lapsed samal eesmärgil.

Porkunis toimus võsaleer ehk Rakvere rajooni noorte suvepäevad. Kes ei tea, siis see oli nädalane telklaager peale keskkooli lõputunnistuste saamist. Kui te arvate, et tegemist ideelise ja ontliku ettevõtmisega, siis eksite. Terved ööd käis üks tants ja tagaajamine.

Porkunisse oli minu kodukohast seitse kilti. Paras jalgrattaga vändata.

Arvan, et olin talvel Porkunis esimest korda elus.

Ja piltidel, mis pildistatud päeval, mil termomeeter näitas alla kahekümne miinuse, on omaette väärtus.