Pildikesi Väikesest Maarjast

Väike- Maarja oli mu kodukant elu esimesed 25 aastat. Laupäeval õnnestus korraks fotokaga läbi põigata.

Ehe külaelu Eesti moodi.

Üks mutt hõikab teisele nii kümne meetri pealt:

- Kas Grossi poes käisid?-

- Pole veel jõudnud. -

- Mine ruttu, seal müüakse odavat tatart! -

Ostsin minagi.

See polnud veel kõik.

Üks vanamees teisele, samuti kümne meetri pealt:

- Mine ruttu Grossi poodi, seal on sokihinnad! -

Ja vastuseks saab:

- Mul pole sokke vaja, jõuluvana tõi. -

Mulle ei toonud. Läksin ka. Mitte Grossi poodi, vaid kõrvalolevasse. Pealt nagu nukumaja, aga sees...läbisegi lillepotid, lõikelilled, pärjad, küünlad, sokid, sukkpüksid, kudumid, teise ringi rõivad...Heldeke, mida üks ebasõbraliku müüjaga pudupood kõik mahutab. Külm nagu hundilaut. Müüja luges sente ja kauples sigarettidega. Leti alt. Ostsin ka. Suva etnosukkpüksid. Olin ammu sellise mustriga otsinud ja nüüd nad ootasid siin mind. Kaks euri odavamad, kui Selveris. Ulme. Pilti teha ei julgenud. Ennegi Maarjas võõrastele kitli peale antud.

Sellist pilti näeb ainult Väike Maarjas Grossi poe ees.

Maarja sümbol: soome kelgud

Ulmeline seisund jätkus. Kas tõesti lumelinna alustamine on pooleli jäänud? Pärisin postiljonilt, kes kõike teab. Ei, see on see puuduolev osa, mille torm 2010 augustis küljest naksas. Ootab külge monteerimist.

Kahjuks keskelt kaugemale ei jõudnud. Ja pildistada oli väga külm. Sellele vaatamata kultuuri ka.

Jakob Liiva kuju pargis, mida sai koolipõlves riisutud ja riisutud. Nüüd pigem plats, kui park.

Igas linnas, külas ja alevis on elanud ja õppinud keegi, kelle tegusid tuleks teada

Vanas kihelkonnakoolimajas, kus käis leeris 1913 aastal minu vanaema, on juba nõuka ajast muuseum. Kolhoosi esimees Gavronski rajatud. See oli aeg, mil selle aja vägevad rajasid saunsuvilaid, grillbaare, õllesaale ja paigaldasid kihlveo peale valgusfoore.

Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel tundsid kõik kõiki. Sellepärast teretan igaks juhuks iga minust vähegi vanemat inimest.

Kaheksakümnendatel olud muutusid. Suured uued majad ootasid uut rahvast. Suure kodumaa migrandid polnud kolhoosi oodatud. Tiblad on laisad ja joodikud, konstateeris esimees.

Kuigi varsti tuli temalgi tõdeda: ma tean oma rahvast küll, kes kus majas elab, aga kes kellega elab, seda ma ei jõua jälgida. Meie olime siis juba läinud. Uut otsima.

Gavronski viimaseks monumendiks jäi kaarmaja. Ilus ja omapärane. Meelde tuli mehest räägitud lugu: Gavronski tuleb hommikul kontorisse, vaatab lilleriiulit ja küsib muiates: no naised, kuidas see juudihabe siis meil kasvab? Nagu mühiseb, mis?

Mina kolhoosis ei töötanud. Küll lastevanemate heaks.

See on maja, mille endale ise koduks valisin. Kahjuks tahtsid sel ajal mugavusteta elamise naabriteks olla lohakad ja joodikud. Ei soovinud enda lastele sellist lapsepõlve, kus ühiskoridoris naabrimees mu uksematile magama heitis ja enne seda tule ära kustutas nagu korralik pereisa ikka. Praeguseks on pool maja tühi. Ei tea, mis saatus seda ees ootab?

Minu lapsepõlvekodu oli sõbralikus paigas. Naabriks raamatupood, millest nüüd järgi ainult koht. See kauni puitarhitektuuri hoone jäi ajale jalgu ja käis pärijatele üle jõu.

Lagunemismärkidega puitmaju on teisigi. Vana sidekontor ja vana aja põhipood.

Ilusat on ka
...ja naljakat
Õnneks pole midagi kindlamat kui aeg. Seekord jäi aega väheks.
Järgmise korrani!