Ikka veel ei harju, et juba aasta aega pole igapäevaselt kedagi oodata, sest ükski laps ei ela enam meie juures. Kuidas see aeg küll nii ruttu möödus, et laste põli otsa sai? Ja mida mina kogu selle õndsa aja tegin, et nagu ei märganudki? Miks on nii, et kui peaks olema aega lastega koos tegusid teha, teeme kõike muud. Ja vist ikka rohkem seda muud.
Eile tarisin välja mälestuste karbi. Tegelikult on neid mitu, aga ühes on Erilised Asjad. Need on laste kirjad ja kaardid. Tahtsin, et need teeksid mind rõõmsamaks.
Uue karbi tegin ka. Lapselastele.
Õhtul saabus pool toorjuustukooki. Poeg 2 tõi ja mini tegi.
Täna sain sõnumi: vaata täna õhtul ETV saadet Foorum. Seal on juttu pingeid tekitavast olukorrast st. kaubandusleppest lühendatult ACTA , mis ohustab avalikult iga eraisiku privaatsust nii Internetis kui väljaspool. Sa ei taha ju ometi, et su e-maile lugema hakataks või su Internetiliiklust jälgitakse. Sinu poeg 4.
Hoolivad ja kuidas veel. Ega ma selles kahtlegi, lihtsalt...
Aga mina vaatan ikka metsa poole, et kas mõni peanupp juba paistab. Olen tagasiminemise ajas. Tunnen kuidas vananen. Minutitega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar