Huvitav oli, väga. Esiteks, on Hvostov mu venna eakaaslane. Teiseks, kant, millest ta oma "Sillamäe passioonis" kirjutab, pole mulle võõras. Sai ju nõuka ajal mitmeid kordi Sillamäele hiilitud- kaubareisile. Pluss sõidud Lenskasse (Peterburgi) pesupulbri jahile. Rääkimata Slantsest, mis alevinaise tõeline ostuparadiis. Näed nüüd seda naist, millest tema ja veel 50 külalist-eakaaslast....mõtleb - ikka nõuka aja defitsiidist.
Tegelik ühisosa idablokiga (minu sarkasm) sai olelusvõitluse tänu abikaasa sünnipaigale ja äia ämma elupaigale. Sompa (samaja opasnaja mesto posle ameriki) kui Üllar Saaremäed uskuda. Tema ise elas Kohtla Nõmmel, mis kui eestlaste oaas õilmitses.
Lääne Virumaa, ehk Rakvere rajooni tüdrukule, sest see ma olin, avanes hoopis teistlaadi elu.
Minu kodu- Eestimaa, versus mehe kodu - Venemaa. Selle teema juurde võiks hiljem tagasi tulla ja sobiva pildimaterjaliga näitlikustada. Pealkiri võiks näiteks olla : Koleruumi mõju inimeseks kasvamisel.
Aga sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid mõtetest, millele sain vastuse.
Esimene kõlas umbes nii. Kirjutaja peab valima, kas olla hea kirjanik, või hea inimene. Mõlemat ei saa.
Vägivaldselt võin ju selle blogimaailma üle kanda. Kirjutame ju oma lähimast ümbrusest ja ka lähedastest ja kommenteerime teisi kirjutajaid.
Nüüd on kaks võimalust: me võime ilustada, meikida oma ja lähedaste tegevused, mõtted ja teod - ühesõnaga retušeerida üks kaunis pilt, aga ükski meie lugejatest ei pruugi näha pildi sisse ja taha. Kui me ei taha. Sageli ei taha.
Teine võimalus on tekitada pildiklaasi mõra, rebida mõni mittesobiv inimene välja, lüüa mõnel silm siniseks ja näidata elu kogu elulisuses. Ikkagi ükski meie lugejatest ei tea, kas me mitte vingerpussi ei mängi ja seda kõike välja ei mõtle. Kui me tahame. Sageli tahame.
Teine sõnum tuli veel: Head kirjanikud olevat kehvad jutumehed. Nii maailma mastaabis, kui kohalikul kapsamaal.
Mina isiklikult olen vägagi jutukas.
Järeldused teen ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar