Lauluisa jälgi ajamas

Kuna vana aasta lõpuilm meiega eriti ei eputanud otsustasime kätte võtta lühema autosõidu.

Ah mis mina, ikka Anneli kutsus.
Tal kant peas idanemas ja kord suvel käidudki.
Miks mitte täiendada oma nigelaid teadmisvarusid.

Kuigi see silt tekitas hämmingut.

Edasine oli tunduvalt parem.
Teadsin Kreutzwaldi sünnikohaks olevat Jõepere mõis, kuid mitte seda, et koht ausambaga märgistatud on.

Graniidist monument on J. Raudsepa looming ja püstitatud 1953 a. st. lauluisa 150 sünniaastapäeval.
Kivi küll sammaldunud, kuid nigelas päevavalguses tähed kokku veeritavad.

Sünnimaja nurkadesse on istutatud neli kaske ja koht ümbritsetud aiaga.
Tükike peas olevast Kalevipojast

Maastikut ilmestab park, mida hakati rajama juba EW ajal, kuid vahepeal asi hääbus. 1960 aastal otsustati see tava uuesti ellu kutsuda. Mu branne rääkis, et nemad käisid intrakooli ajal seal igakevadist koristust tegemas. Ja mina ei teadnud sellest paigast midagi.

Niisiis Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis 26. detsembril 1803 aastal Virumaal, Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa pojana.
Kui Friedrich oli poole aastane koliti Rakvere külje alla Kaarlisse, mis jääb meie kodust linnulennul mõne kilomeetri kaugusele. Kaarlist alustas poiss kooliteed Rakverre kusjuures tee viis ilmselt läbi tuttava metsa. Narva Tallinn raudteed siis veel polnud, see valmis umbes 1860.


Oleksime oma küünlaga justkui sünnipäevale sattunud.

Ma ei hakka siia üles tähendama kuivi eluloolisi fakte, vaid tahan kirjutada midagi hoopis huvitavamat, mille sain teada tänu Virumaa genealoogia seltsi liikmele Malle Nuka uurimustööle, kes on ise Kreutzwaldite suguvõsast.

Nimelt olevat meie karskel ja kasinal lauluisal olnud poeg.


SUURE MEHE TUNDMATU POEG
(Rahvaleht nr 47 19. aprill 1935)

Meie Lauluisal Kreutzwaldil on kindel koht kirjandusloos kui 19. sajandi tähtsamal kirjanikul ja folkloristil. Tema elulugu on uurinud mitmed meie tuntud kirjandusloolased, kuid kõigest sellest pole peaaegu sugugi avalikkusele pudenenud, et Viru laulikul oli poeg, kes elas aastaid Tallinnas ja kelle lesk suri alles 1931. aastal. Nüüd on lõpuks Tartusse E. Kultuuriloolisele arhiivile saabunud materjalid suure mehe pojast. Nimelt elab Tallinnas inimene, kes on 40 aastat teeninud Kreutzwaldi poja Aleksei juures teenijana. See on Marie Kanter, kes jutustab üht-teist seni meile kirjaniku täiesti teadmata ja tundmatuks jäänud pojast.

Aleksis Kreutzwald sündis 22. septembril 1845. aastal, ta isa oli tol ajal juba mõni aasta üle 40. Kümneaastaselt pandi poiss kooli Peterburgi. Ja sellest ajast ongi Aleksis jäänud avalikkusele täiesti tundmatuks. Kirjaniku ja arsti pojast sai raudteeametnik, kes töötas mitmel pool Venemaal. Ta ise on rääkinud, et ülikooli minekust pole midagi välja tulnud, ta pole olnud just innukas raamatute taga istuja.

1871. aastal abiellus Kreutzwald Balti saksa soost neiuga von Huseniga; sel ajal oli ta juba Kadrina jaamaülemaks. Sellel kohal teenis Aleksis 17 aastat ja tuli siis Tallinna, kus jäi ikkagi raudteele ametisse kontrolörina. Kuid siin tabas meest raske löök, mis muutis elujõulise mehe ülejäänud aastad traagilisemaks elusaatuseks. Influensa tagajärjel hakkas tal selgrooüdi kuivama, järgnes ühepoolne halvatus ja Aleksis Kreutzwald elas 19 viimast eluaastat töövõimetuna, olles alles 55 aastane, kui tuli surm, see oli 29. mail 1910. a (vana kalendri järele).


Marie Kanter astus Kreutzwaldi perekonda teenima 1890. aastal. Nii siis sel ajal, kui leivaisa tabas ränk saatuselöök.

Perekond elas kõigele vaatamata siiski lahedalt, kasutada oli 4-5 toaline korter. Seda ei võimaldanud aga mitte Kreutzwaldi enda varandus, vaid head inglit mängis siin abikaasa jõukas ristiema Sofie Kolb, kes toetas perekonda rahaliselt ja jättis surres ka kaunis suure varanduse.

Osalt elukutse ja peamiselt haiguse tagajärjel tuli siis, et nimeka kirjaniku poeg jäi avalikkuse ees täiesti tundmatuks. Läbi käidi peamiselt saksa seltskonnaga, kuid Kreutzwald jäi alati eestlaseks. Haiguse ajal viis ta perekonnas isegi selle läbi, et omavahel kõneldi eesti keelt. Alaline perekonna sõber oli dr Hoffmann, praeguse samanimelise arsti isa, kes oli Kreutzwaldi perekonnaarst.

Perekond oli lastetu, kuid läbisaamine eeskujulik. Mees olevat rääkinud, et nähes oma vanemate elu, teinud ta kindla otsuse, et tema perekonnas peab kõik olema teisiti kui isakodus.

Selle kohta olnud tal jutustada isegi üks mällujäänud juhtum Võrust, isakodust. Perekond on tihti lõunatanud aias, suure kastani all.

Ühel päeval hakanud Fr. Kreutzwald nurisema, et lauale toodud õllepudel on vajaka. Tarvis oleks see viia tagasi või anda võimudele teada, sest sarnane asi on lausa tüssamine. Et neid igapäiseid tülisid ja sekeldusi vältida, oli naine võtnud pudeli ja visanud vastu puutüve. Pudel pole aga purunenud ja nüüd tahtnud mõlemad pudelit oma kätte; kummardudes korraga selle järgi, on mõlemad kukkunud kobarasse maha. Tütar (abiellus hiljem Blumbergiga) aga seda nähes langenud minestusse, sest tal olnud üldse sarnane kalduvus. Ehmatus oli nüüd suur ja tüli ununes ning lauluisa jõi hiljem õllepudeli sõnalausumata tühjaks.

See on pildike kuulsa mehe eraelust. Aleksis Kreutzwald oli aga rahulik inimene. Enam oli tal aga teravmeelseid väljendusi ja "kõveraid kõnesid". Kanter mäletab, et ta annud kord leivaisale suppi. See olnud juba siis, kui see halvatuse tõttu omal jõul ei saanud ise süüa. Korraga öelnud A.: "Küll kurjavaimud võivad praegu su peale olla vihased!" Miks, pärinud teenija. "Sa võtad nende töö ära, põletad mind seestpoolt ära!" Supp oli tuline, sellest siis tuli see kõnelus.

Aleksis Kreutzwaldil olid mitmesugused huvid. Põhiolemuselt oli ta omaette nokitseja mees, ta öelnud, et käsitöödest meeldib talle kõige rohkem kullasepa kutse. Arvanud koguni, et oleks võinud selle ameti ära õppida. Ajaviiteks nokitses Aleksis aga mitmeid peentöid. Nii armastas ta joonistada postkaarte, tarvitades teravat pliiatsit, mille tõttu pildid ei paku küll rohkem, kui ainult tõendavad inimese kannatlikkust pisiasjade, oksakeste ja puukoore krobelisuse väljajoonistamisel. Ka armastas Kreutzwald palju lugeda, muretsedes omale ka väikese raamatukogukese.

1903. aastal pühitseti lauluisa Kreutzwaldi 100 aastast sünnipäeva. Poeg aga oli sel ajal haige ega saanud pidustustest osa võtta. Vaevalt aga temast sel ajal midagi ka teati. Kohapeale aga sõitis Marie Kanter, kes viis Aleksis Kreutzwaldi poolt pärja, kuid viimane oli ilma lindita; hiljem kirjutasid ajalehed, et arvukate pärgade hulgas oli ka üks ilma lindita, nähtavasti mõnelt lauluisa austajalt. Ei teatud, et see oli suure isa tundmatu poeg.

Kreutzwaldi abikaasa elas peale mehe surma Tallinnas ja suri, nagu öeldud, neli aastat tagasi; ta oli siis juba 79 aastane rauk. Pöördeaastad olid teinud rahast väärtusetu paberihulga. Kuid vanake ühes kauaaegse teenijaga üürisid tube välja ja elatasid endid ära.

Praegu ei ole Kreutzwaldist rohkem järeltulijaid kui tütretütar, Blumberg, kes on ka aastatelt raugaeas. Tema lõpetab lauluisa suguvõsa.

Lisan siia veelkord igaks juhuks artikli ilmumise aasta, mis oli 1935.



- - -