Komistamised

Karula

See pole see Valgamaa rahvuspargi Karula, ega ka Viljandimaa Karula, kus asub lastekodu.

See on hoopis Lääne Virumaa Karula st. pisike räämas külakoht Vihula vallas. Meile on ta vajalik sellepärast, et sealt läbi viib lähim tee Vainupea mereranda.

Normaalsed inimesed käivad rannas suvel, sellepärast ei paista varemed läbi rohetavate puude teele. Praegusel aastaajal on pilt teine. Korstna järgi võib arvata, et tegemist esivanemate põhitegevusega - viinavabrikuga, mis kuulus iga mõisa juurde.

Aga nüüd veidi sellest, mis õnnestus neti vahendusel välja tuhnida.

Karulal pole karudega midagi tegemist. Küla nimi olevat tuletis mõisnik von Carolist. Rüütlimõisast (Carull) pole samuti uhkeid hooneid. Võib ainult oletada, et mingitel aegadel kasutati mingeid müüre, et rajada uut õitsengut. Kandis ju sinna rajatud kolhoos "Õitsengu" nime.

Säilinud vana. Ühes materjalis nimetati seda hoonet aidaks. Ehitatud 1878, katusel tornike, kus oli kell!
Karula mõis asus praeguseks kaunist ja korda tehtud Vihula mõisakompleksist kaks ja pool kilomeetrit ida pool ning kuulus viimasena von Brevenite suguvõsale. Vihula lõi Karulalt kooli ka üle. Nimelt otsustas üks eriti hakkaja mees pärast Vabadussõda, et Karula mõisahoone lammutamisest saadud materjal sobib kenasti Vihulasse uue koolihoone ehitamiseks. Nii sündiski ja 1933 aastal avas kool uues majas uksed. Paar aastat tagasi Vihula algkool veel tegutses. Praegu ei tea.
Karula kõrts on ehitatud endisest mõisatallist. Kunagisi aegu sain isegi nautida 1995 aastal, kui esimest korda sinna kenasti renoveeritud hoonesse perega einestama sattusime ja nurgas uhket karutopist imetlesime. Peremeheks-naiseks olid Kai ja Anti Juhansonid. Sellepärast kaunistasid kõrtsi seinu Aivar Juhansoni pintslist välja meelitatud meeleolukad portreed tuntud inimestest. Sein oli nagu EE (Eesti Ekspress).

Veel 2000 sai seal tore simman maha peetud. Koos Portlandi noortekooriga.

Perefirmade hääbumisest maal kõnelevad katkipekstud aknad ja lumine tühjus. Kurb, küll oleks tassike teed või kauss suppi ära kulunud.

Pole ime, et vanad kolhoosnikud endist hiilgust taga nutavad kui ise teen seda kümne või rohkema aasta taguste meeleolude meenutamise näol.

Netiruumis kolades komistasin väga väärtusliku materjali otsa. Nimelt õnnestus algaja vedamisel leida Veljo Ranniko osaliselt digitaliseeritud fotokogu. Pildid on tehtud 60.ndatel 70.ndatel, ENSV restaureerimisvalitsuse tellimusel. Kokku 17 000 vana mõisahoonet, kirikut, kalmistut jne. - objekte, millest paljusid pole enam alles või on varemetes.

Olen juba mitu päeva nende fotode lummuses ja kuna termomeeter soosib mu tegevust, siis ...miks mitte.

Selle, minu jaoks suurepärase uudise levitamise ajal olin lihtsalt võõral maal ja nii ta mul mullu kevadel tähelepanuta jäigi.

Ühesõnaga, fotod on kenasti kultuurimälestiste riiklikus registris, unikaalsed ja olulised.

http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary

ja veel ühe põneva materjali:

ftp://195.80.111.130/pub/HTTP/Fotokogu/A228/Karula_mois.pdf

Ja mina mõtlesin ja mõtlesin...et miks ma sellest "karula teemast" kuidagi edasi ei saa. Pole ju sellel kohal minu jaoks tähtsust.

Aga vaat mida oli vaja. Uut ja huvitavat!