(padukarsklastele mittesoovitav)
Esimesed muljed esmaspäevahommikusest Rakverest olid kurvad. Ilm ilus, väikelinna keskus värviline ja puhas, aga inimesed...Inimesed olid kella poole kümne ajal mehed. Tähendab kehad, mis meestest järgi jäänud. Kümmekond värisevat kahvatut kuju ootas kella kümnest stardipauku. Et jätkata igapäevast ainumast tööd, mida nad veel oskasid.
Mõni päev edasi, samal kellaajal Tartusse sõites, leidis silm läbi autoakna Roela poe juures järjekordselt mõttetuid mehi. Miks mõttetuid? Sest õhtul, pool kümme olid nad muutumatuna seal samas. Maskotid eesti maaelule. Septembri keskel, põllutööde aegu.
Ma ei ole karsklane. Sinnapoolegi mitte. Kuid nähes sellist enda hävitamist pärast viit kuud võõrsil viibimist, elades külas, kus naps oli rõõm ja lõbu, mitte viha ja sund, muutun mõtlikuks.
Kui vähe on meie tänavapildis näha rõõmsalt švipsis inimesi? Ikka rohkem kas tigeda, hägusa pilguga habemikke või räuskavaid mehepoegi.
"Võtame mõnuga" toost on asendunud "võtame vihaga" sõnapaariks.
Ja see, mis vihaga võetud, saab vihaks. Viinavihaks või humalavihaks, mis tekitab tigedat meelt, sõimavat keelt ja meelemõistuseta tegusid.
Mina pole kohtunik ja "in vino veritas" on aastasadu enne mind lauseks raiutud.
Aga tahaksin nii väga, et viinakuu viinad tooks puna palge, naeru suule ja laulu huulile.
19 kommentaari:
Õnneks on oktoobril veel teisi nimesid ka- kosjakuu, hingekuu, kolletamiskuu. Kosjas käidi ikka viinadega ja kuni kevadeni välja.Äkki nendel meestel oli ka plaanis.Ainult miks siis tigedad? No erutusest ja värisemisest saaks veel aru.:D
Ma pole õnneks enam sattunud sellel kellaajal poodi, aga ükskord on mul küll pudel käest ära võetud ja oi kui piinlik mul oli.
Nüüd, kui oled mitu kuud kaugel ülemeremaal elanud, saad aru, miks kõige hullem siin maal ei ole mitte kehv ilm ega väikesed palgad, vaid inimesed, kes ei oska ega suuda olemasolevast rõõmu tunda. Kust see masendus ja kurjus inimeste sisse tulnud on, ei oska mina öelda.
jah thela, seepärast ma polegi kirjutanud.
olen hämmingus ja kurb.
kui esimest korda elus Rootsis koolitustel käisin, siis mõtlesin, et lihtsalt juhtusin sellisesse erilisse seltskonda, kui kirikurahvaga Lapimaal olime, siis mõtlesin sama, aga kolmas kord ei saanud juhus olla.
Mina arvan, et siin pole mängus mitte eestlaste s***d iseloomuomadused, vaid s**t ajalugu. Mina leian, et sotsialism oli inimarengut pärssiv ja moonutav sotsiaalselt pealesunnitud kunstlik moodustis ja ükskõik kui palju tänapäeva sotsialistid selle põhimõtteid ka ei kiidaks (kasvõi Rootsi inimnäolise kapitalismi näitel), kaotab see eriti meesinimese kuhugi pürgimise ja millegi saavutamise soovi. Sest kui vahet pole, kõik on võrdselt vaesed enivei, siis milleks pingutada. Parem hakata tinutama ja elu muutub otsekohe võluväel ilusaks. kuni homse hommikuni... Naiste emainstinkt aitab neid selliseid aegu stabiilsemalt ja normaalsemalt üle elada.
Nüüd on tänapäevases elus taas olemas stiimul millegi nimel pingutamiseks, aga see jama on pika vinnaga. Luuserist isa eeskuju all (või üldse isata) kasvanud pojad on omaks võtnud minnalaskmise meeleolud. Nii on seda raiskuläinud meesterahva elu mudelit loomulikult palju rohkem näha meil kui Soomes-Rootsis. aga sa käi korra Venemaal või veel parem Valgevenes või Ukrainas...
Tuleb rohkem viibida seltskondades ja kohtades, kus ei näe ega kohta neid morne, tigedaid ja masendunud nägusid.
Näiteks avati meil eile kooli renoveeritud aula. Kohal oli erakordselt palju rahvast(ei tea, kust nad kõik kohale saabusid), Maarja-Liis Ilus laulis väga ilusasti ja pani ka saalitäie kaasa laulma . Ausõna, ma ei näinud ühtki morni nägu. Kõik olid lausa õnnelikud.
Miks me kirume oma kaasmaalaste halba tuju ja masendunud olekut? Me ju teame, mis selle taga on? Või ei tea?
Vähe reaalset päikesepaistet, mure tuleviku ja oleviku pärast, kibestumus ja pettumus, rasked elumured. Ja olgu ka rusuv minevik, nagu Bianka arvab. Me pole muretud lõunamaarahvad, kus vähemalt soe on!!!
Me oleme ju kõik käinud laulupidudel. Mis rahvas seal on? Ikka seesama ju.
Bianka, ma ikka mõtlen, et sotsialismus on see, kus kõik ühtemoodi heal järjel inimesed :P
Helle, eks ole, ikka kõige tähtsam on pidu sinus eneses.
Ega sellele jutukesele vastust polegi.
Ega asi polegi rikkuses-vaesuses. Inimesest endast ei sõltunud sotsialismuses suurt midagi. Korter anti, palk anti ja suurt vahet polnud, kuidas sa tööd tegid. Kui üks töökoht joomise pärast lahti laskis, siis teine võttis ikka vastu.
Uue aja varakapitalismi karmis olelusvõitluses ei suutnud paljud sellised mehed kohaneda ega oma kohta leida. Ja sinna poe taha nende elu maanduski. Hiljem, kui ka neile tööd oleks leidunud, polnud neist enam tegijat.
Ega need seltskonnad ei kattu, kultuuri nautijad ja poe taga elu ilusaks joojad. Vaevalt et Helle, see sinu kandiski teisiti on. Kui palju nende kontserdikülastajate hulgas oli üle keskea mehi?
Ma nägin ikka mehi ka.
Ega ma tahagi eriti vaielda - äpardunuid on palju. Ei usu, et ainult sotsialismus selles süüdi on.
Me räägime põhiliselt meestest?
Ma olen mures ka noorte pärast, kes hakkavad varases eas oma elu põletama. Maal torkab halb veel teravamalt silma. Teismeliste kambad lällamas. Kui kole on seda märgata! Vaevalt kõiges vaesus ja riik süüdi on.
Ega polegi päris ühest põhjust, miks inimesed oma elu joomise läbi prügikasti viskavad. Eks igaühel ole oma lugu, kuidas asjad nii on läinud. Ühine on mingil hetkel maad võtnud lootusetus ja minnalaskmine. Või viitsimatus vaeva näha. Viin pidi ju tarkade jook olema, lolli teeb ta veelgi lollimaks...
Meie ajalugu iseloomustab järjepidevuse ja stabiilsuse pidev katkemine. Ja see tekitab läbi mitme põlvkonna pidetust ja ebakindlust. See asjaolu eristab meid nii Inglismaast kui põhjanaabritest, kus elu on kaua aega samade põhimõtete ja seaduspärade järgi kulgenud. Kusjuures ei maksa arvata, et sealgi alkoholiga liialdamist ei esine , meenutage kasvõi inglise poissmeeste pidutsemisi :D
algan lõpumõtetest:
Bianka, brittide poissmehepeod ja veel mõned kogetud peod :P on tõesti
kontrolli alt väljas.
Mulle meeldib ütlus " aga mina saan homme kaineks!"
See ongi see, mis nendel meestel puudu jääb.
Nägin ühel päeval mingit dokkfilmi Venemaast ja sealsest elust. Kõige toreda kõrval, mis venemaal on, on seal ikka totaalne joomine. Oli justkui, et iga kolmas joob.
Mitte et see lohutaks. Mul on tunne, et Eestimaal on aegade algusest joodud, kuid praegu tundub, et võiks ju olla elu nii palju edasi arenenud ja inimese teadlikkus tõusnud, et teed mõistlikke valikuid.
ma olen lähedalt näinud naiste alkoholismi, mis on mitu korda õudsem meeste omast. ma olen näinud, kuidas inimene käib kiiresti alla.
Ma ei ole isiklikult kohanud narkomaani ega taha ka.
Olen Biankaga ühte meelt, et igal maal on omad (alko(ja narko)-)probleemid või mõned muud hädad, ainult me oleme omaenda kodumaa suhtes üliväga tundlikud, mis on loomulik.
ma tunnen neid mehi, kes meie konsumi juures kella 10-t ootavad. Mõned neist on mu õpilased.
Emmeliina, saa sellest üle, et meil siin esineb hädasid rohkem kui arenenud ühiskondades. Ma usun, et inglismaa probleemid on põhiliselt kuhjunud suurlinnadesse. Jedem das Seine!
Nii palju kui mina olen kuulnud vanemate inimeste käest, sellist joomist vanal "heal eesti ajal" siinakndis polnud. Need kombed tulid siia koos venelaste ja sotsialismusega.
Emmeliina, selleks, et mõelda nii, et "mina olen homme kaine", peab selles homses midagi väärtuslikku (või vähemalt kohustuslikku) olema. Selles ongi see vahe, et kui enam pole homselt midagi oodata, siis milleks kaine olla...
aitäh Helle ja Bianka, et kaasa arutate.
Ega ma siis nüüd selle jutuga ainult seda öelda tahtnud, et käisin elus esimest korda võõrsil ja tõmban nüüd võrdlusmomendi...
Arvan, et sellist hommikupilti oleksin märganud muidu ka.
Ma ikka rohkem mõtlen sellest elamiserõõmust.
Ega ma seda ka mõelnud, et ära nüüd võrdle. Tõsi on, et kui käid vahepeal kusagil mujal, siis näed oma kodu ja elu justkui uue pilguga. Sama asi on ka siis, kui korraks kottu ära käid. Pilk nö teravdub.
Oled nii vähe viimasel ajal bloginud, seepärast mõtlesingi, et põed. Kas põed? Natuke ikka?
kummaline jah, kuidas võõrsil olles harjub viisaka käitumisega ära. koju tagasi tulles ei oska kohe kuidagi olla.
mul ka, iga kord kui reisilt tagasi tulen, kipun esimesele jalakäijale jala alla jääma kui niigi tagasihoidlikult tasapisi püüan edasi liikuda. kuid ellujäämisinstinkt õpetab üsna varsti jälle rinnaga teed rajama.
aga kaupluste juures passivaid joodikuid vaatan ikka õõvastusega, hoolimata sellest, et 5 aastat Balti jaama ümbruse koolitust seljataga.
lihtsalt, mis loomusele vastuvõtmatu jääb võõrsilt tulles eriti teravalt silma.
Nägin vaprat Sind ja Su poega täna Ringvaates ja mõtlesin taas sellele, et kuidas on võimalik, et need, kes tõepoolest on pidanud oma elus põrguväravatest läbi käima, ei nuta, hala ega õelutse. Ja neil, kes õigupoolest ei tea, mida tähendab kannatamine, on hinged kurjust pilgeni täis.
Vaatasin ka. Kirjutan alla Thela kommentaarile. Nõus, nõus!
aitäh blogisõbrad - see on tükike tagalat ja üldse mitte vähetähtis!
Postita kommentaar