Mõttejärg loole "Viinakuu" ja sealsetele kommenataaridele.
Emmeliina, selleks, et mõelda nii, et "mina olen homme kaine", peab selles homses midagi väärtuslikku (või vähemalt kohustuslikku) olema. Selles ongi see vahe, et kui enam pole homselt midagi oodata, siis milleks kaine olla...
Nüüd järgneb iva, mille eile õhtul üles noppisin. Nimelt tegin 11 aastase mehepojaga õppetükke.
Nüüd mõtlete, et kuidas seostada neid kahte teemat?
Aga vot niimoodi:
Emakeele õppekava neljandale klassile nägi ette töötada läbi August Jakobsoni poolt kirja pandud muinasjutt. Jagada see viieks osaks, panna kirja iga osa algus ja lõpp ja tekitada osale pealkiri. Kõik see kirjutis pidi mahtuma töövihikusse, kitsastesse vahedesse. Jutt ise rääkis Lausmaa ja Vooremaa inimestest, kes kõrtsis aega veetsid ja räbalates hulkuri ukse taha tõstsid. Teelisele ulualust pakkunud talumees sai heateo eest tasutud ja õelad pidutsejad karistatud - nende saagi võttis külm.
Närisime siis läbi lausmaa ja vooremaa, mis iseenesest hariv, jõudsime kõrtsini, kui sotsiaalse suhtluse asutuseni, mille mõte veidi ebaselgeks jäi.
Siis tulid küsimused: Mina küll ei tohi mingit võõrast tuppa lasta. Ta võib ju varas olla, või narkar?? Oi jummel, mida siis teha? Kuidagi laveerides sai see teema vanasse aega paigutada, aga mitte päris usutavalt. Ja kuidas saab räbaldunud riietes inimene ikka hea olla?
Igatahes ohati peale rasket tööd ja noormees siirdus kiirelt oma sotsiaalse suhtluse, ehk FB juurde.
Ma ei kujuta ette, et ükski selle klassi kaheksateistkümnest poisist emakeele õpetajat selle teema juures suu lahti ja huviga kuulas. Ja vaevalt et tüdrukud ka, sest kui püüdsin kunagi kaheksa aastasele Juhan Kunderi "Ahjualust" lugeda vaatas lapselaps mind siirasilmselt ja küsis: Vanaema, kas sulle endale see lugu meeldib?
Vanemates klassides on juba teine asi. Siis saab valikuid teha. Kui need poisid sinna vanematesse klassidesse jõuavad. Kui ikka õpetajad suudavad neid õppekavadest kinni pidades edasi sikutada. Lapsevanematel niikuinii selleks aega pole. Nemad peavad valima, kas olla Vooremaa või Lauskmaa inimesed, kas pidutseda kõrtsis või pakkuda räbaldunud teelisele ulualust, et külm saagi rahule jätaks.
Ärge nüüd arvake, et ma vana aja eesti kirjanduse vihkajate klubi liige olen. Sootuks mitte. Aga üks asi on mõista ja lugeda neid arhailiseid jutte täiskasvanuna, teadlikult ja teine asi varateismelise koolipoisina. See lihtsalt ei huvita neid. Usute. Ja tulemus võib tulla huvi kadumisena nii raamatute kui õppimise vastu, sest õppimine peab olema uue ja huvitava omandamine.
Just sellepärast jäi enne magama minekut õhku ootus: homme tuleb põnev päev! Meile tullakse rääkima sõltuvusainetest. Vanaema, kas sina oled sõltlane?
4 kommentaari:
Ma küll ise ei ole pikka aega kooliprogrammidega otseselt kokku puutunud, aga siit-sealt korjatud nopetest tundub, et nad on ikka totaalselt ajast maha jäänud. Aegade muutumise vastu on aastatuhandeid võideldud ja alati on muutumine võitnud.
Ma ise mängin lõõgastumiseks vahel pikki seikluslikke arvutimänge, mis on oma olemuselt kõige puhtamad muinasjutud. Vägivalda ei ole, head leiavad läbi keeruliste ülesannete ja nuputamiste üles lahenduse ja lõpp on alati õnnelik :D. Kui sedasama muinasjuttu oleks sellele 11-aastasele interaktiivse mänguna pakutud, kasvõi sealsamas FB-s, oleks see teda kindlasti rohkem huvitanud.
thela - supermõte. Juba hakkas kujutlus tööle kuidas Ahjualune kulbiga süüa proovib varastada ja siis teda tõrjuda saab :D
Ma kolmanda klassi jätsin vahele, aga neljanda kavatsen kätte võtta.
Näiteks eile õppisin veel jääkidega jagamist. Ausalt, ma ei osanud. kalkulaator on ju aastaid minu eest jaganud ja korrutanud, liitnud ja lahutanud.
Ja ma ei teadnud kohe palju on 7 korda üheksa. Pidin mõtlema.
aga kui mina jagan, ei jää küll miskit üle. :D pigem tuleb puudu :(
näib jah, et haridussüsteem on kõige paindumatum ja konservatiivsem.
nu Helve, siis pead selle jäägiga jagamise endale selgeks tegema ja suure saladuskatte all ütlen, et vähemalt neljandas klassis ei jää tõesti üle:P
Postita kommentaar