Uljastjärv

Auto oli vahepeal oma esimese sünnipäeva pidanud. Seda rõõmsam oli kohtumine!


Kaunis kodune sügisilm viis tuttavale teele.

Koos järvega ujusid kohale mälestused. Esimest korda avastasin selle kandi olemasolu 1974 aasta suvel, kui sõbrannaga sihitult mööda kodumaad kolasime. Hääletades.

Edasiselt sai soodsa bussiühenduse tõttu ja järve haruldaselt sooja vee tõttu siin nii mõnigi kaunis puhkepäev veedetud. Toidud kotti, lapsed kaenlasse ja minek.

Ka sel suvel sain vahepealsel kodupausil varbad vette. Ja eelmisel ka.

Eriliselt on meelde jäänud üks imeliselt soe esimene september, mil noorima pojaga võidu ujusime.

Järve vesi on pehme ja mõnus.

Seekord oli asi ujumisest kaugel. Seevastu pühendusime kõndimisele ja sügisvärvide nautimisele.

Mööda oosi senikaua kuni soo ja raba vastu tulid. Vaated järvele olid hingematvalt kodused. Eestimaised.

Kuna järv laiutab sõna otseses mõttes mäe otsas, siis tuleb sinna ronida.

Vikipeedia ütleb järve suuruseks 60 hektarit ja sügavuseks kuni viis ja pool meetrit.

Ja mis eriti uhke: asub merepinnast 66 meetri kõrgusel.

Uljaste on veel sellepärast meeldejääv, et pool küla asub Lääne ja pool Ida Virumaal.

Mitte väga ammu olid järve kaldal majad ja isegi laululava.

Praegune vaikus ja tühjus on seda meeldivam, et üsna ligidal Kiviõli tuhamäed ja palju risustatud loodust.

1993 aastal järv suri. Ühel augustihommikul oli järv kaetud surnud kaladega. Vees polnud üldse hapnikku. Arvatakse, et Kiviõli pesupulbritehase tolm langes järvele, kus samal ajal röövpüüdjad lõhkeainetega kala püüdsid. Plahvatus paiskas järve põhjast soogaasid vette.

Nüüdseks on olukord paranenud ja kalavarud taastuvad. Talvel peetakse seal kalapüügivõistlust "Uljaste triibu".

Legendid on need, mis Uljastest niisama lihtsalt ei kao. Uljaste nime saamine on neist vahest kõige uhkem. Sõitnud kohalik mõisnik kunagi ammusel ajal kõrgeaulistele külalistele oma valdusi näitama. Hobuse seljas kõrgel oosi harjal köitnud ta pilku ühtäkki silmapiiril aimatavad suitsujoad – tunnistused inimeste eluasemest. Mõisniku teada aga ei elanud soodes kedagi. Et üldse seal soo piiril keegi kodu teha julgeb, oli talle üllatus. Eks olnud need osaliselt tema oma ärakaranud talupojad, kes rabade-karude keskel uut vaba elu alustanud. Uljad vennad, nentinud mõisnik ja jätnudki talupojad omaette elama.
Teine legend räägib järve ääres elanud taluperemehest, kes tahtis endale naist võtta ja rikastele mulgi pruudikandidaatidele talvekuul Uljaste järve näitas. “See on minu lume all olev nisupõld, kui hea saak tuleb, olen rikas mees,” lubas ta. Muidugi paistis 63-hektariline põld suurena, aga kas mõni pruudikandidaat ka õnge läks, pole teada. Ega ta palju petta poleks saanud – järv polnud küll rikkust tõotanud nisupõld, aga see-eest oli rammusat kala pilgeni täis.
“Enne oli siin kala nii palju, et paljaste kätega püüdsid,” mäletab Sinimäe. “Ja see pole legend, nõnda oli see veel paarikümne aasta eest. Olid suured latikad, haugid, angerjad. Legendi järgi olla kalarikkus nii suur olnud, et kui järve ääres Kalamehe talus ema pojale hüüdis: “Mine too kala!”, siis tiris poiss jooksu pealt särgi seljast, sidus särgikaeluse varrukatega kinni ning olles tõmmanud särgiga korra läbi järvevee, saanud pannitäie kala.
Uljaste kalarikkuski on nüüd legendiks vajunud. (Loodusesõber 5(2002)

Põnev metsarada, järv jääb paremale poole ja jalge all lirtsub mõnusalt


Kahtlaselt kutsuv, aga enam pole suvi
Tundub militaarne, aga võib olla lihtsalt on hoone pealt ära kulunud
Kas see on hunditubakas?
Need peaksid olema endise Sonda metskonna hoonete varemed.

Tore oli Eestimaad pildistada. Eriti lemmikut - sügist.