Ja sel puhul tekkivad mõttevõlad. Tegematuse võlad tekkivad ka ja need tuleb kiiresti likvideerida: helistamata kõne, tagastamata võlg, tagastamata raamat, vaatamata saade, külastamata käik, koristamata sahtel, lugemata lugu ja veel ja veel ja veel.
Mõttevõlgadega on aega, need paned määramatuks ajaks kõrvale kuni nad üle pea kasvavad. Ja see pole just meeldiv tunne.
Ühel hetkel tabad ennast tundmas, et oled väärtusliku mõttejupi käest lasknud ja tagasi enam ei saa.
Nii on selle looga siin.
Peale üht teatud saatelõiku suurenes mu blogi lugejaskond. Peaksin ja olengi rahul, kuid ....välja peaks kirjutama üht teist kaadritagust. Muidu ei saa süda rahu.
Aga et enda mõte läks kaduvikku, tuleb teiste väljaöeldu appi võtta ja selle toel enda oma üles leida.
Tahaksin rääkida rõõmust ja leinast. Ja ütlusest "me peame eluga edasi minema". Seda kasutatakse tihti leinaaaja lõppedes ja sellega oleks nagu öeldud, et "mis teha, kõik mis juhtus, on juhtunud ja lõplik". Kuigi teatakse, et see pole nii.
Mulle meeldivad inimesed, kes naeratavad. Ma ise naeratan keskmisest sagedamini. Mulle meeldib.
Samas ma nutan tihti. Kas ma saaksin öelda, et mulle meeldib nutta? Kõlab imelikult.
Kunagi õpetas sõber Andry Ervald kahte väljendit: hardus ja härdus. Hardus on vagadus, püha olek, härdus seevastu liigutab.
Härdust tunneme vastavalt enda emotsionaalsusele. Mõnedel on silmad märja koha peal, teised nutavad sissepoole.
Nutetakse rõõmust, aga ikka rohkem rasketel hetkedel, kui mure murrab.
Olen nutnud ja nutan ka edaspidi jõuetusest. See on see tunne, kui "Jumalat ei olnud kodus".
Kui teisele poole lahkub inimene kellega said tuttavaks läbi haiguse, nagu juhtus tänavu südasuvel.
Ja nüüd mu süda valutab. Mu sees on selline tunne nagu oleksin nõrgemale liiga teinud.
Kuna ma tunnete kirjeldamisega igal koolitusel kimpus ja saan märkusi stiilis" ma ei küsi, mida sa mõtled, vaid mida sa tunned" siis paraku on niisamuti.
Ma tunnen sügavat kurbust, sest haigused murdsid maha meie kaasteelise ja tekitasid selle läbi tühja koha mälestused. Need mälestused oleksid võinud olla kunagi koos läbivaatamiseks. Nüüd on seda võimalik teha, kuid teine peaosaline on puudu. Tähendab, ta on mõtetes ja meeltes, aga teda ennast pole enam kaasa rääkimas.
Mina leian tröösti sõnast ja muusikast.
...ja seal kohvikus sööme me jäätist. Nagu möödunud aasta novembripühapäeval haigla koridoris.
2 kommentaari:
Muutused saadavad meid kogu meie elu kui me oma loomulikku maist elurada kõnnime.Enamikule ei meeldi dramaatilised muutused, aga paraku need on osa meie elust.Millal lõppeb leinaaeg ja millal on aeg oma eluga edasi minna, seda tunneb ainult see, kes seda on ise kogenud. Teiste nõuanded ja soovitused võivad ju tulla heast südamest, aga inimesed on nii erinevad. Minu süda on ka kurb, sest just täna pandi maamulda üks noor Läänemaal õnnetuses hukkunud pereisa, keda jäid leinama noor naine ja 5 kuune poeg.Ta küsis ka oma emalt, kuidas ma pean nüüd edasi elama?
Ma tahaks ka kunagi seal kohvikus oma armsatega kokku saada ja võib-olla sööksin isegi siis jäätist, mida ma muidu kunagi ei söö.Nutta on vahel nii hea. Isegi rõõmu pärast.
aitäh neiu, tagalatarkus kulub marjaks ära
Postita kommentaar