Tõehetk

Eilse imeilusa ilma tõttu oli mu parim sõber võõrsil suletud. Seetõttu olen oma arvamusavaldusega vägagi hiljaks jäänud. Sellele vaatamata jätkan jaaniaja teemat.

Laupäeval netis kolades sattusin mitme arvamuse hulka, mis mind mõtlema panid. Kuigi arvatavalt on igal meist oma arvamus ja teiste arvamus vale arvamus, siis vabandan ette, kui nende väljanopitutega keelatud maale astun.

Esimene:

Seitse pikka aastat ei ole ma jaanipäeva kui sellist pidanud. Ikka sellepärast, et mujal maailmas ei ole seda joomispüha lihtsalt olemas. Inglismaal elades möödub see aeg nagu iga teine ja tavaliselt erutab mind juuni llõpus hoopiski Wimbledoni tenniseturniir.

Teine:

Nagu jõulud, nii on ka jaanipäev üks parajalt mõttetu päev.. Jõulude ajal süüakse ennast seaks, jaanipäeval juuakse ennast seaks.. Isegi telekast ei tule sellel ajal midagi normaalset.. Ning püüavad kuidagi KOHUSTUSLIKULT lõbusad olla..

Kolmas:

Olgu selle täiuslikuseni lihvitud üldrahvaliku lihakärsatamisega kuidas on, aga vähemalt "Kas oled oma lähedastele juba jaaniks kingituse ostnud?"- jamast oleme (veel?) pääsenud! Hosianna!

Olles just selle esimeses arvamuses viidatud kohas elasin läbi olukorra, mil ma oma jaaniõhtu ja päeva traditsioonidest teravat puudust tundsin.

Kuna olen pika elu siin ilmas elanud, siis sisaldab see aeg vastavalt palju läbimänge. Sest mis muud need traditsioonid ongi, kui sündmuste mälufilmile kandmine.

Lapsepõlvejaanid tõin eelmises kirjas eraldi välja. Veidi piilusin noorpõlve mis tolle aja kommete kohaselt kiirelt naisepõlveks üle läks ja sujuvalt pereeluks kasvas.

Ühesõnaga, minu elus on olnud kaunid, värvilised ja suvelõhnased jaanikud. Ja kirevad, sest on läbi nõuka aja praegusesse kaasa tulnud. Mõned killud:

Meelest ei lähe öö, mil tulevane abikaasa tegi minu jaoks privaatlõkke metsa servale, et oleks soojem hommikut oodata. Meelest ei lähe seegi kui ta õpetas mulle pajupilli tegema. Jaaniajal.

70-ndate lõpus ja 80-ndate alguses tekkis Padaorgu eriline nähtus, mida nimetati tantsumaratoniks. Erinevad bändid mängisid ja tantsida sai terve öö. Kindlasti oli purjus kakerdajaid, kuid neid poisterahvaid vaadati rohkem põlgliku haletsusega.

Samasse ajajärku kuuluvad rikka kolhoosi jaanituled, kus õlut võis kraanist lasta ja grillkana oma töötajatele prii. Kust muidu oleksin ma tasuta saanud kuulata Fixi, Apelsini, Palderjani ja teisi selle aja tegijaid? Oma punt kokku, lapsed algul vankriga, hiljem omal jalgel, kaasa ja Müüriku poole punuma. Tähtis persoon, kes ei tohtinud tulelt puududa, oli vanaema. Keda siis ikka kasutada laste koju transportimisel. Ka nende tulede pärisosa oli hingetuks tantsimine. Isegi vihmas ja tuules. ja koju tulime läbi varahommikuse kasteheina. Kindlasti oli põõsa all magajaid ja muidu õnnetuid. Aga neid vaadati rohkem kaastundega. Meie punti nad ei kuulunud ja meie jaanirõõmu ei rikkunud.

Kui 80-ndate lõpus külaelu edandama hakati koos oma firma loomisega, siis oli loomingut kuhjaga. KEK-i kulturnik Raivo Riim tõi isegi Tarvanpää meie murule tantsima ja murumänge mängima. Kiige ehitasid puidumehed ja naised toimetasid lastega igasugu võistlusi.

Kui 1988.ndal sinimustvalge sai masti tõmmatud sai rahvariided selga pandud. Rahvuslikkuse tunne ajas üle ääre. Laulsime kiigel hilisööni. Purjus polnud meist keegi. Mingid napsud ikka võeti.

Vana koolimaja toidutare õue peal on jaanikutest palju head meenutada. Rajasid ju vanemad pojad selleks lõkkeplatsigi. See oli ilusamast ilusam. Minule. Kord rasketel aegadel kui koos istusime ütles vanem poeg, kes siis oli alles meheohtu: tunned, kuidas kurjus läheb koos tulega maasse. Nende hetkede pärast tasub ...meenutada. Eks pojad mäleta asju igaüks omamoodi, vastavalt vanusele.

Kahjuks on kirja saanud ainult üks lugu, mille leidsin Po 4 neljanda klassi vihikust

Jaaniöö
Mina ei tea, ma ei mõelnud jaanipäevast midagi. Ema ja isa mõtlesid minu eest. Me võtsime kaasa tekke, süüa, grilli, ujumisriided ja soojad riided. Kaasa tulid mu kolm venda, Silveri sõbratar Saksamaalt, koer Jaagup ning ema ja isa.
Kuna Opel oli katki, läksime žiguliiga. Me toppisime end autosse ja kui Jaagup auto peale hüppas, oleksime me peaaegu maa sisse vajunud.
Alguses mõtlesime, et lähme metsa, aga siis otsustasime ümber ja sõitsime mere äärde. Mina eriti puhkekohta ei otsinud, vaid läksin kohe ujuma, aga ärge muretsege, ema ja Silver otsisid koha üles. Isa käskis meil lõkkematerjali korjama minna, sest kui pimedaks läheb, ei näe korjata. Tegime kahte kasulikku asja korraga: korjasime metsast prahti ja kuivanud oksi ning saime lõkkematerjali kokku.
Mina ei tea, kuidas ema ja isa süüa tegid, mina ujusin aina Jaagupiga võidu. Aga söögid olid väga maitsvad. Kui Rasmus kitarriga laulma hakkas, siis ma kuulsin tema häält ja tulin koos Jaagupiga veest välja. Mina laulsin kaasa ja Jaagup muudkui hüppas. Isegi kui päike loojuma hakkas oli ikka vees hästi soe. Siis oli kell 23.00. Isa süütas Jaanitule ja kui väga pimedaks läks nägime veel teisigi jaanitulesid. Ja siis hakkas järsku vihma sadama. Haarasime ruttu oma asjad ja jooksime puu alla varju. Kahjuks jäi grillihakauss hooletusse kohta ja seda hetke kasutas ära Jaagup. Nii sai Jaagup ka jaaniöö rõõmu. Sadu jäi ruttu järele, isegi liiv ei jõudnud päris märjaks minna ja lõke kustuda. Panime tekid liivale ja ma jäin magama. Kui ma üles ärkasin siis Rasmus ikka veel laulis. Päris imelik oli öösel rannas magadsa. Umbes kella nelja ajal hakkas päike tõusma. Taevas ja meri olid punased. Ma polnud kunagi näinud , kuidas päike merest tõuseb.

(1998 Karepal)

Mõne toreda jaanitule oleme saanud branne aia taga pidada. Stiilselt. Õige lõkkega. Mitte risuhunnikuga. Aitäh Ene ja Avo.

Nüüd olen juba aastaid selles eas, et jaanitulesid on korraldanud meie täiskasvanud pojad. Kes kusagil, vastavalt võimalustele. Aga pilli on alati mängitud ja laule juurde lauldud.

Ühe korra kutsus vend Palmsesse. See oli stiilne, teistmoodi tuli. Kellele õu ei sobinud sai vahepeal mõisas klassikalist muusikat nautida.

Möödunud aastal lasin ennast külla kutsuda. Sellest olen ise kirjutanud

http://emmeliina.blogspot.com/2010/06/kuidas-ma-jaanil-kaisin.html

Nüüd siis olin esimest korda jaanilõkketa ja kalliteta. Kõndisin üksi põldude vahel ja vahtisin koplis mullikatega tõtt. Omamoodi meelde jääb seegi.

Selle kõigega tahan öelda, et ei vaheta enam iialgi vabatahtlikult seda enda jaoks nii tähtsat aega.

Selleks oli vaja kaugele sõita, et see selgeks saaks.