Ilusat suve algust omadele, sugulastele, sõpradele ja kõigile veebipäevikusse piilujatele.
No ma ei tea, aga nostalgiaga on praegu sedasi, et puhusin tolmu ühelt iidvanalt vihikult.
Natike paneb muigama, aga naer iseenda üle on vast küpsuse tunnus.
Mis pidi 17 aastasel arus olema, et mõtles nagu põllumees.
Vihma
On taevas nii palju
Et ülegi jääb
Maakera
Pragune kalju
Tal vastu sirutab käed
Joobudes
Piiskadest neelab
Suutäisi mehiseid
Muutudes
Üleni vihmaks
Halli tekiga katab end
Päike
Pilvisse kadund
Tal puhkus vajalik on
Nukraid
Viise mu laual
Mängib magnetofon
Kadestan
Tihti ma vihma
Suvel kevadel sügisel
Keha
Pilvisse heita ihkan
Kasta üleni tilkuvaks end
1973, juuni
Nüüd aina päikest ja päikest, et vanad kondid sooja saaks
4 kommentaari:
Ilusat suve algust.Meil vaheldumisi vihm ja päike.
aitäh, meil siin niisamuti
Kas ma saan õigesti aru, et see on sinu enda luuletus? Nooruse kõrgelennulisust on tunda küll...
ikka oma, seda ma siin muigangi...
Postita kommentaar