Unenägudesse põgenemine

Iial, ah , iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi nii põhjatult üksi kui unes ja luules - ja võibolla armastuses (Doris Kareva)


Puhta juhuse tahtel sattusin eile Unenäokohvikusse. Kohvik oli rahvast täis. Millegipärast jäi mulje, et paigutuses kehtis nn. meeste pool ja naiste pool. Uskumatu, kuid tõsi. Üdini (Karevani) armastust täis etendust ei tuldud vaatama paariti, vaid...konniti. Nii era-sõprus-kui töö. Kurb mõtlemapanemise koht. Mina olin branne töökonnas, mis tähendas vähemalt viit naiste lauda.

Ja minu ees ja sees keris ennast tervikuks Doris Kareva luule.


Minutiga olin Mandragora (alraun) mürgituses. Kuna usutakse, et alrauniga võituna saavad nõiad lennata, nähtamatuks muutuda, kehastuda loomaks või linnuks, siis oleksin tahtnud valida nähtamatuks olemise tee. Mis oli kahjuks võimatu. Liiga Lichtfeldile ligidal oli me kohvikulauake, liiga sügavalt sukeldusin Unenäomehe tumedaks toonitet silmadesse, liiga Suur oli Tüdruku - Natali arm ja hirm. Seda kõike oli minu jaoks liig palju. Lõin silmad maha, kuid kõrvad ja meeled olid seda avatumad. Kuigi elu on teater, ei ole minu "tagasihoidlik mina" harjunud tugevate tunnetega intiimtsoonis koos olema. Ikka kaugelt olen neid kombanud. Ja rohkem ikka pimedas ja teki all.




Pärast vaheaega pinged paindusid ja nauditavus suurenes. Huvitava lavastuse on kokku pannud Jaanika Juhanson (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) ja muusika teinud Tarmo Kesküll. Ilmselgelt noored ja avatud meeltega inimesed, kes püüavad Doris Karevat lahti võtta läbi Päevapiltide, Ööpiltide ja Mandragora. Mis mulle eriti hinge puges oli jällegi see "minu teema". Need kolm - tüdruk, naine ja vana naine läksid enda saatusejooni pidi unes ja ilmsi.

Boonusena sain kirja (kava). Must ümbrik, pealkirjaga Sulle. Kunagi pole Mulle sellise aadressiga kirja tulnud. Millest on tegelikult väga kahju.