Sõidab...ei sõida?

ehk üks õpetlik jõululugu.

Pean kohe tagantjärgi ühes asjas suskima. Kuigi on õpetatud, no ikka seda, et kui asju muuta ei saa, siis lepi ja ole vait.
Lugu sai alguse neljapäeva pealelõunal kui loodus hakkas Moonika käes ägama. Taevast tuli aga lund juurde ja vaated aknast muutusid üha ähmasemaks. Hoiatus tõsiselt võetud keeldusin enda olukorra halvemaks muutmiseks meetmeid tarvitusele võtmast. See tähendab, ei läinud kondama, ei vette ega lumme ega kuhugi. Hiljem oli hea parastada naiivitarist brannet, kes uhkes üksinduses liugles pimedas Aqvas üha jahtuvas vees ja elektri jõul käivituvast kapist riideid enne tundi kätte ei saanud. See kahjurõõm on ikka see kõikse suurem, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida
Vaid hea plaani raskest kordaminekust. Algas kõik sellega.

Kui onu kinkis teatripileteid

Tallinna lapselapsele ja Rakvere omale ka. Väike Mukk ja jõuluetendus laupäevaks, 11-ndaks detsembriks algusega kell 11. Loomulikult ei tundnud me nädal tagasi Moonikat. Seepärast sai kokku lepitud, et reede õhtul toob rong tütarlapse kenasti Rakveresse ja sealt juba orgunnib vanaisa piiga meile. Saabuski oodatud reede. Kella üheksa paiku hommikul hakkasid Meie Maja Mehed lund rookima. Tunni pärast ilmusid lumest nähtavale esimesed autod. Paari tunni pärast olid nad uuesti lumme kadunud. Ja nii edasi. Mina vaatasin aknast. Mehed loobusid ja imbusid keldrisse looduse üle kaotust tähistama. Viski ja Vana Tallinnaga.
Kuid üks nendest, see kõige noorem, elukogematum ja kohusetundlikum oli andnud lubaduse pärastlõunaks tööle ilmuda. Jutt on küll viiest kilomeetrist, kuid mitte üksi, vaid koos Moonikaga.

Meist vaevalt kahekümne kilomeetri kaugusel toimuv "padaorgia" andis ainet mõtiskluseks uurida, kas mõni liinibuss ikka sõidab. Uurida küll, kuid kust? netist, ikka netist, tegemist ju E Eestiga. Sebe poisid ütlesid kohe, et nemad välja ei tule. Ega meil nende peatust olegi. Ainuke kahju, et Türil studeeriv pere liige oli nüüd seal sunnitud seisus. Ikkagi oli Sebe vähemalt aus klientide vastu. Meil aga oli vaja kohalikku Go Bussi infot. Viskine AK (Abi Kaasa) väitis, et allikas peab olema bussireisid.ee. Seal püsis olukord muutusteta. Infotelefon aga laulis ja laulis ja aeg läks. Õnneks andis kohalik ajaleht-veebileht kinnitust, et ei mingeid busse, mida oligi vaja tõestada. Taksodispetšer, kuuldes soovitud sihtkohta, ütles kategooriliselt "ei" . Mida oligi tarvis tõestada, et väike Wolli järjekordselt lume alt välja ajada. Kuigi sahad sahkasid vänderdas Wolli rõemsasti üle viadukti nagu oleks keskmises joobes ja jõudis Krooni keskuse maa alusesse parklasse. Üks asi oli lahendatud ja Ostu öö hulludele võis alata.

Paralleelselt lahendas kriisikomisjon minu näol teemat, kas Tallinnast sõita või mitte sõita taustaks üheksa aastase ahastavad vahepalad: see on ju minu kingitus! Õnneks on mul isiklik salarelv Balti jaamas. Temalt sain teada, et rong väljub. Aga millal ja kas kohale jõuab, see on küsimus. Ja mis saab pärast seda? Kuidas saada ööks meile ja hommikuks jälle linna teatrisse.? Koos lapse emaga otsustasime, et kuna hommik on õhtust targem, siis austame vanu ja nende sõnu. Nii oligi. Usaldamata bussiinfot (sebe v.a) toimis isiklik võrgustik kenasti. Onust Autojuht, vaadates varahommikust maateinfot jõudis ära oodata Türilt (loomulikult rongiga ) saabuva studendi , laadis peale väärtusliku koorma lapselapse näol, korjas kodust üles lummemattunud vanaema, sest hommikune küsimus Go kodulehelt saadud numbril 631 0267 jäi vastuseta, sest number lihtsalt ei vastanud. Teist päeva.
Ja kuna vanaema on vana, siis meenusid talle need kauged ajad, kus igale busse puudutavale küsimusele sai vastuse Rakvere bussijaama infotelefonilt. Küll kellaaja, sõidugraafiku ja piletite kinnipaneku kohta. Olid ajad.

Etendus oli suurepärane. Eelkõige sellepärast, et ei laval ega koridorides ei valitsenud valge värv. Seda oli silmade ees isegi küll. Elagu kuld - kard ja kalliskivid.

Vanaema: kui sa veel üks kord laulad, et "lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Kaks väikest hanepoega nüüd õue ei saa", siis sa koolivaheajal meile ei tule. Selge.