...ehk kuidas nõukogude riik oma vaeseid lolle töölisi kaitses.
Millegipärast kipuvad inimesed minuga rääkima. Mõtlesin, et umbes 150 pealinnas veedetud päeva on mulle teise näo pähe teinud ja olen selle kunsti minetanud. Aga ei. Sain seda tunda isegi trollis, kauplusest ja turust kõnelemata.
Õnneks jätkus see täna kodulinna inimtühjas poes. Pood ise koosneb müügiartiklitest, mis praegusel ajal ei müü: peamiselt Leedu käsitöö - humoorikad õllekapad-kujukesed, minu meelest küllaltki kaunid ehted, sallid, vaibakesed, linikukesed ja nii edasi staff. Müüja oli uus, kuid välimuselt ja olemiselt vana. Meenutas mulle nii väga eestiaegset juudi soost pudupoe omanikku, vähemalt olen kujutlenud, et sellised nad olidki. Lahked, jutukad, aga samas oma ärist hoolivad kavalpead.
No nii, jagas see härra igatahes ära, et mul aega ülearu ja tegi juttu. Ja jutulõng keerles selle ümber, et praeguse aja inimene ei osta enam tühja tähja nipet näpet. Et näe, paar aastat tagasi veel ostis, aga nüüd on kõik muu nii kalliks läinud ja inimestel ei jätku lihtsalt raha. Et nõukogude ajal osteti peaaegu kõik ära, mis poe lettidele välja ilmus. Sujuvalt jõudsime kalli toidu, kütte ja elektri juurde, ka poliitikud tulid mängu ja siis saabus minu jaoks vestlusse üks täiesti uus mõte, mille see pealt 60-ne härra esitas.
Ütles ta umbes sedasi, et kas mäletate, et Eesti Nsv ajal saime kallimat kaupa osta järelmaksuga. Mäletan, mäletan ja meelde tuli mu kõige suurem sõber Vjatka pesumasin 400 raha eest.
Nuu vot ja kas mäletate, et kui teil oli üks järelmaks, siis enne te teist järelmaksu ei saanud, kui vana tasutud. Vaat seda ma ei mäletanud, ma polnud selle peale mõelnudki.
Ja siis ta ohkas ja ütles, et mõtle kui palju vaesumist oleks selline seadus ära hoidnud.
Olin temaga päris päri.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Mina mäletan küll et enne uut järelmaksu ei saanud kui vana polnud ühel pool. Nimelt oli naisel sõbranna kel endal juba kehtiv järelmaks olemas, kuid käiku läksid ka lähemad sõbrannad ja nende mehed. Niiet igal ajal saab reeglitest ka kõrvale nihverdada.
Sellega olen päri et palju vaesumisi oleks saanud sellesama seaduse pikendamisel praegusse aega ära hoida. Kuid see oleks kui laste käekõrval talutamine. Suured inimesed peaksid ise otsustama kui suured on väljavaated liigtarbimisest lolliks minna. Et nad seda aga tunnetaksid, peaks neil see võimalus vähemalt olemas olema.
Jälle see äratundmisrõõm-ka meie perel olid just sellised sõbrad,kes julgelt "võlgu elasid" ja rohkelt järelmakse ja võlakesi võtsid!Nii et tean küll,kuidas 1 järelmaks näo kohta.
Olen kindlalt selle poolt,et inimesi tuleb seadustega suunata ja kaitsta.Seadus kaitseks sel juhul selle lolli liigtarbija lapsi või vanemaid,kes süütult peavad kannatama,hea kui mitte nälga.
no näed, vana kooli inimesed koos.
Lp. V-A, eks see seadus olekski aidanud lapsi käekõrval talutada ja ehk isegi õpetada stiilis "mitte kõikidel koolis ei ole puutetundliku ekraaniga telefoni nagu sa väidad."
Kogu viga ongi, et need vähevõimekad teevad väga suurt kisa ja piimahinna tõus on selleks vaid ettekääne sest neil nappis ka odavama toidu ajal söögiraha. ja sarnane toodab sarnast stiilis "kui ma ükskord enda elu elama hakkan, siis ma ostan endale...."
Koolitusel õpetati, et ainuke praegusaja põhjendatud laen on eluase (aga reaalsuse piires) ja õppelaen, mis investeering tulevikku.
Proua Päevalill, nüüd ongi kohal uued töökohad st. "võlanõustajad" ja muu tsirkuse tegijad reaalitites. Lapsed aga pannakse õpilaskodudesse või lastekodudesse, kus nad reaalelust veelgi rohkem kaugenevad.
Ei saa aru miks puudub kooli õppekavast selline tähtis aine nagu "elamise õpetus"
Postita kommentaar