Kitsarinnalisus ja empaatia

Lugesin Bianka blogi ja alustan oma mõttejada. Olen majanduses loll kui lauajalg, aga küllaltki kaua maailmas elanud, vaadelnud ja nagu igal inimesel on ka mul õigus oma seisukohale. Muidugi istekoht oleks parem, aga selletsinases ilmas neid kõigile ei jätku.

Niisiis suur ja kauge mittemidagiütlev Eesti majanduse halb seis. Mis see minu asi on. Mulle on tähtsad enda pere finatsid. Ja et neid ikka rohkem oleks.
Sellepärast olengi tihti enda kohta kasutanud sõnakõlksu "elan hästi, kui ei võrdle"
Aga tegelikult just võrdlen. Võrdlen kolme naise elu samas eluetapis.

Vanaema oli 55-ne 1950-ndal aastal. Milline oli selleaegne Eesti majandusseis tean läbi raamatute. Milline oli vanaema selleaegne elu tean läbi tema ja ema juttude. Õnneks elati maal oma majas nagu kolmveerand selleaegseid peresid. Õnneks olid vanaema ja vanaisa töökad ja kokkuhoidlikud. Ja õnneks oli neil ainult kaks last, kelle nad jõudsid selleks ajaks koolitada. Pojast sai autojut, mis sel ajal andis leiva lauale ja tütrest arveametnik, mis oli konti mittemurdev, puhas ja soe töökoht. Kas vanaema oli sel pärastsõjaaegsel perioodil õnnelik? Arvan, et tema suurim õnn oli see, et lapsed olid elus ja valmis oma elu elama. Järjepidevus oli talle kõige tähtsam. Ma ei usu, et ta eriti nõukogude Eesti majandusele mõtles. Rohkem ikka laste käekäigu peale ja muidugi enda tulevasele vanadusele.
Vanaisa läks varsti manalateele ja ees ootas pikk lesepõlv. Nõuka riik oli armuline, premeeris oma vanureid 12 rublaga kuus. Mida tegi vanaema? Kas ta läks 60-selt sotsiaalabi nõudma?
Kas läks oma valutava ja kõveras seljaga puudepabereid taotlema?Naerukoht, eks. Selle asemel läks ta suviti varahommikul lehma kahe kilomeetri taha karjamaale viima. Ja talviti laudalaterna valgusel lüpsma ja talitama. Seejärel tegi tule pliidi alla. Suvepäeval haris aiamaad, käis marjul ja tegi moose. Talvel kudus petrooleumilambi valgel sokke ja kindaid, heegeldas ja lõksutas kangaspuid, luges ja kuulas taskuraadiot. Kas ta oli õnnelik ja empaatiavõimeline? Meie, oma laste ja lastelaste jaoks küll. Mis sest, et ei teadnud suure riigi majandusest. Tema eesmärk oli oma elu väärikalt elada. Ei ta nutnud ega virisenud, kõige suurem unistus enne surma oli, et ikka lapselastel ja nende lastel hästi läheks.

Ema oli 55 aastane 1982 aastal. Õigel ajal oli ta maalt jalga lastud (koolitud ju parema elu jaoks) ja elas oma kahe lapsega selle aja kohta mugavustega korteris.
Kahjuks oli ta juba kümme aastat lesk olnud ja oma kaht last koolitanud. Kas ta virises? Ei mäleta, et tal selleks aega oli. Selle asemel käis ta varahommikuti lasteaias ahjusid kütmas ja teid lumest puhtaks rookimas. Nõukogude riik lubas oma töökad nõukogude naised selles vanuses vanaduspuhkusele. Raamatupidaja töökohal oleks pension olnud väike. Mida tegi kaval ema? Läks maalrina tööle ja hakkas saama 120 rbl. Loomulikult võttis ta oma vana ema enda juurde.
Ja et ta oli keskmisest tublim, siis töötas pärast pensionile jäämist küll koristajana, küll valvurina. Ei läinud talle korda suure kodumaa majandus, vaid eelkõige ikka oma laste heaolu ja edasiminek. Muidugi võrreldes oma emaga oli tema elu huvitavam. Ta sai endale lubada sanatooriumites ravimist ja reise mööda nõukogude liitu, teatreid ja muud meelelahutust. Üldiselt kõik said. Muidugi mitte need, kes maal loomi pidasid. Aga nii rumal ema ei olnud, milleks endale elu raskemaks teha. Tema juba natuke virises. Sest oskas võrrelda. Kuidas ikka parteilased said suuremaid ja ilusamaid maju, autosid. Virises ta sellepärast, et tema juba tahtis Asju. Ja ilusamaid ja rohkem!
Praegu saab 82 aastane ema tema arvates normaalset pensioni. Aga kümme aastat tagasi oli ta veel nii töökas, et hoidis raha eest lapsi. Ilmselt hoidis hästi, sest ta oli nõutud. Kas ta siis virises? Ei enam. Asju oli ju saada. Meie nõuandel ostis hoopis endale boileri, automaatpesumasina ja palju asju, mis vanaduspõlve lihtsamaks teevad. Ta tuli ja tuleb toime. Kõige tähtsam tema jaoks on tema lastelaste hea käekäik. Siis on ta õnnelik ja võib rahus minna. Tema on oma töö teinud.

55 aastane "mina" saabub varsti, õige varsti. Mina, nagu emagi, tahtsin parema elu peale. Sellepärast ei mõelnudki maal elamisele, vaid ikka mugavustele. Ometi rikkusin ma mustrit. Tegin oma elu "raskemaks". Selle asemel, et teha kerget puhast tulutoovat tööd otsustasin luua suurema pere, kui emal ja vanaemal. Elasin oma elu keerulisemaks. Aga ega ma üksi jaksanud. Abikaasast rääkimata olid mu kõrval vanema ja on ema. See ongi meie tugevus. Kas ma virisen? Harva. Mis on mulle kõige tähtsam praeguses vanuses? Ikka see, mis vanaemal ja emal. Oma laste ja lastelaste hea käekäik ja enda tulevane vanadus.
Selleks ei pea ma lehma nagu vanaema ja ei tööta mitme kohaga nagu ema.
Minul on valikuvõimalus. Mis sest, et ahtake, aga ta on.
Vanaema elas oma talus, hiljem ta kohanes oludega, aga jätkas väiksel ja vaiksel moel loomapidamist ja potipõllundust. Seda ta oskas hästi ja see oli tema elu. Ema läks alevisse parema elu peale ja tegi seda, mida oskas. Võimalikult hästi ja võimalikult palju. See oli tema elu.

Mina pean oskama valida.
Esimesele kohale paneksin ma hea südame ja hoolimise. Selle eest ei maksta, ütlete. Oi, makstakse ja kui rikkalikult! Kasvõi sellesuvine viimane näide, kui blogitutvusest sündinud sõbranna lihtsalt heast südamest külla kutsus ja rikkalikult võõrustas. Kui koguduse õpetaja endale mittevajalikud folgi piletid tasuta jagas, kui sõbranna autoga randa sõites kaasa võttis, kui igasugu ekskursioonidel leidub ikka minu jaoks kutse ja varukoht, kui vend viis jaanikule ja kontserdile...rääkimata oma täiskasvanute peredest.

Ja teisele kohale asetaksin ma sõnapaari "märka väikest" . Ma ei oska ilmselt globaalselt mõelda. Väike inimene on minu kohta paras väljend. Ei lähe ma aafrika näljahädalisi aitama ega sealt lapsi lapsendama. Selle asemel toetan oma lähikondlasi. Kui millegi muuga pole seda teha, siis kasvõi hea sõna ja sooja pilguga. Ma ei tea, kas see on vananemise tundemärk, aga viimasel ajal hakkab mulle tunduma, et suurelt ettevõetu tallab väikse maatasa.
Kas olen sellega osa tervikust või empaatiavõimetu tõbras...ehk aeg annab arutust.

Kolmandale kohale jääb "eesmärgista tegevus" ja määra "kes vastutab".
Mis mõte on rajada suurt kodu, kui pärast lapsed sellepärast kaklevad. Mis mõte on osta osta ja veelkord osta. Mis mõte on paljulapselisusel, kui puuduvad kasvatajaid.

Vaat selline kitsas vaatenurk.