Teisipäev, 18. august 2009

Kitsarinnalisus ja empaatia

Lugesin Bianka blogi ja alustan oma mõttejada. Olen majanduses loll kui lauajalg, aga küllaltki kaua maailmas elanud, vaadelnud ja nagu igal inimesel on ka mul õigus oma seisukohale. Muidugi istekoht oleks parem, aga selletsinases ilmas neid kõigile ei jätku.

Niisiis suur ja kauge mittemidagiütlev Eesti majanduse halb seis. Mis see minu asi on. Mulle on tähtsad enda pere finatsid. Ja et neid ikka rohkem oleks.
Sellepärast olengi tihti enda kohta kasutanud sõnakõlksu "elan hästi, kui ei võrdle"
Aga tegelikult just võrdlen. Võrdlen kolme naise elu samas eluetapis.

Vanaema oli 55-ne 1950-ndal aastal. Milline oli selleaegne Eesti majandusseis tean läbi raamatute. Milline oli vanaema selleaegne elu tean läbi tema ja ema juttude. Õnneks elati maal oma majas nagu kolmveerand selleaegseid peresid. Õnneks olid vanaema ja vanaisa töökad ja kokkuhoidlikud. Ja õnneks oli neil ainult kaks last, kelle nad jõudsid selleks ajaks koolitada. Pojast sai autojut, mis sel ajal andis leiva lauale ja tütrest arveametnik, mis oli konti mittemurdev, puhas ja soe töökoht. Kas vanaema oli sel pärastsõjaaegsel perioodil õnnelik? Arvan, et tema suurim õnn oli see, et lapsed olid elus ja valmis oma elu elama. Järjepidevus oli talle kõige tähtsam. Ma ei usu, et ta eriti nõukogude Eesti majandusele mõtles. Rohkem ikka laste käekäigu peale ja muidugi enda tulevasele vanadusele.
Vanaisa läks varsti manalateele ja ees ootas pikk lesepõlv. Nõuka riik oli armuline, premeeris oma vanureid 12 rublaga kuus. Mida tegi vanaema? Kas ta läks 60-selt sotsiaalabi nõudma?
Kas läks oma valutava ja kõveras seljaga puudepabereid taotlema?Naerukoht, eks. Selle asemel läks ta suviti varahommikul lehma kahe kilomeetri taha karjamaale viima. Ja talviti laudalaterna valgusel lüpsma ja talitama. Seejärel tegi tule pliidi alla. Suvepäeval haris aiamaad, käis marjul ja tegi moose. Talvel kudus petrooleumilambi valgel sokke ja kindaid, heegeldas ja lõksutas kangaspuid, luges ja kuulas taskuraadiot. Kas ta oli õnnelik ja empaatiavõimeline? Meie, oma laste ja lastelaste jaoks küll. Mis sest, et ei teadnud suure riigi majandusest. Tema eesmärk oli oma elu väärikalt elada. Ei ta nutnud ega virisenud, kõige suurem unistus enne surma oli, et ikka lapselastel ja nende lastel hästi läheks.

Ema oli 55 aastane 1982 aastal. Õigel ajal oli ta maalt jalga lastud (koolitud ju parema elu jaoks) ja elas oma kahe lapsega selle aja kohta mugavustega korteris.
Kahjuks oli ta juba kümme aastat lesk olnud ja oma kaht last koolitanud. Kas ta virises? Ei mäleta, et tal selleks aega oli. Selle asemel käis ta varahommikuti lasteaias ahjusid kütmas ja teid lumest puhtaks rookimas. Nõukogude riik lubas oma töökad nõukogude naised selles vanuses vanaduspuhkusele. Raamatupidaja töökohal oleks pension olnud väike. Mida tegi kaval ema? Läks maalrina tööle ja hakkas saama 120 rbl. Loomulikult võttis ta oma vana ema enda juurde.
Ja et ta oli keskmisest tublim, siis töötas pärast pensionile jäämist küll koristajana, küll valvurina. Ei läinud talle korda suure kodumaa majandus, vaid eelkõige ikka oma laste heaolu ja edasiminek. Muidugi võrreldes oma emaga oli tema elu huvitavam. Ta sai endale lubada sanatooriumites ravimist ja reise mööda nõukogude liitu, teatreid ja muud meelelahutust. Üldiselt kõik said. Muidugi mitte need, kes maal loomi pidasid. Aga nii rumal ema ei olnud, milleks endale elu raskemaks teha. Tema juba natuke virises. Sest oskas võrrelda. Kuidas ikka parteilased said suuremaid ja ilusamaid maju, autosid. Virises ta sellepärast, et tema juba tahtis Asju. Ja ilusamaid ja rohkem!
Praegu saab 82 aastane ema tema arvates normaalset pensioni. Aga kümme aastat tagasi oli ta veel nii töökas, et hoidis raha eest lapsi. Ilmselt hoidis hästi, sest ta oli nõutud. Kas ta siis virises? Ei enam. Asju oli ju saada. Meie nõuandel ostis hoopis endale boileri, automaatpesumasina ja palju asju, mis vanaduspõlve lihtsamaks teevad. Ta tuli ja tuleb toime. Kõige tähtsam tema jaoks on tema lastelaste hea käekäik. Siis on ta õnnelik ja võib rahus minna. Tema on oma töö teinud.

55 aastane "mina" saabub varsti, õige varsti. Mina, nagu emagi, tahtsin parema elu peale. Sellepärast ei mõelnudki maal elamisele, vaid ikka mugavustele. Ometi rikkusin ma mustrit. Tegin oma elu "raskemaks". Selle asemel, et teha kerget puhast tulutoovat tööd otsustasin luua suurema pere, kui emal ja vanaemal. Elasin oma elu keerulisemaks. Aga ega ma üksi jaksanud. Abikaasast rääkimata olid mu kõrval vanema ja on ema. See ongi meie tugevus. Kas ma virisen? Harva. Mis on mulle kõige tähtsam praeguses vanuses? Ikka see, mis vanaemal ja emal. Oma laste ja lastelaste hea käekäik ja enda tulevane vanadus.
Selleks ei pea ma lehma nagu vanaema ja ei tööta mitme kohaga nagu ema.
Minul on valikuvõimalus. Mis sest, et ahtake, aga ta on.
Vanaema elas oma talus, hiljem ta kohanes oludega, aga jätkas väiksel ja vaiksel moel loomapidamist ja potipõllundust. Seda ta oskas hästi ja see oli tema elu. Ema läks alevisse parema elu peale ja tegi seda, mida oskas. Võimalikult hästi ja võimalikult palju. See oli tema elu.

Mina pean oskama valida.
Esimesele kohale paneksin ma hea südame ja hoolimise. Selle eest ei maksta, ütlete. Oi, makstakse ja kui rikkalikult! Kasvõi sellesuvine viimane näide, kui blogitutvusest sündinud sõbranna lihtsalt heast südamest külla kutsus ja rikkalikult võõrustas. Kui koguduse õpetaja endale mittevajalikud folgi piletid tasuta jagas, kui sõbranna autoga randa sõites kaasa võttis, kui igasugu ekskursioonidel leidub ikka minu jaoks kutse ja varukoht, kui vend viis jaanikule ja kontserdile...rääkimata oma täiskasvanute peredest.

Ja teisele kohale asetaksin ma sõnapaari "märka väikest" . Ma ei oska ilmselt globaalselt mõelda. Väike inimene on minu kohta paras väljend. Ei lähe ma aafrika näljahädalisi aitama ega sealt lapsi lapsendama. Selle asemel toetan oma lähikondlasi. Kui millegi muuga pole seda teha, siis kasvõi hea sõna ja sooja pilguga. Ma ei tea, kas see on vananemise tundemärk, aga viimasel ajal hakkab mulle tunduma, et suurelt ettevõetu tallab väikse maatasa.
Kas olen sellega osa tervikust või empaatiavõimetu tõbras...ehk aeg annab arutust.

Kolmandale kohale jääb "eesmärgista tegevus" ja määra "kes vastutab".
Mis mõte on rajada suurt kodu, kui pärast lapsed sellepärast kaklevad. Mis mõte on osta osta ja veelkord osta. Mis mõte on paljulapselisusel, kui puuduvad kasvatajaid.

Vaat selline kitsas vaatenurk.

9 kommentaari:

Bianka ütles ...

Nii armas kitsarinnalisus!

Minu lapsepõlves enne kooli oli mul hoidja. Ema pidi tol ajal pärast sünnitust kohe kas kahe nädala või kuu aja pärast tööle minema. Vanaema mind hoida ei tahtnud või ei saanud. See hoidja oli mulle lapsena ja ka hiljem sama armas või armsamgi kui oma ema. Ta oli tõesti üks väga hea inimene. Ja see headus tasus ennast kuhjaga ära, arvan mina.

Ma ei tea, miks see tol ajal nii kujunes, et ta hakkas lapsi hoidma, mitte ei käinud riigitööl. Seega ei saanud ta ei korterit ega tööstaazi. Meest ega lapsi ka polnud. Võiks arvata, et sellise inimese vanaduspõlv on raske. Pärast mind hakkas ta hoidma ühe teise pere lapsi. See oli jõukam direktoripere ja nende majas leidis ta endale kodu. Neile lastele oli ta kah vanaema eest. Käisin minagi teda veel kaua aega hiljem vaatamas. Ta elas 90-aastaseks, ei mingit vanadekodu ega üksindust. Headus on valuuta, mis ei devalveeru.

Emmeliina ütles ...

Aitäh, Bianka, kommentaari lõpp otse täkkesse.

Olin lausa hädas su masudialoogi jälgides. Pildusite kaamosega ja w -ga tarku sõnu nii et sädemed lendasid. Ei osanud oma mõtteid lauseteks settida, aga sinu väited kõlasid usutavamalt ja mis peaasi, optimistlikult. See mulle sobib :)

iibis ütles ...

Mulle kah meeldib selliseid põlvkondade kaupa tekkivaid mustreid vaadata.

Samas tekitab teatud tõrkeid see "laste ja lastelaste hea elu nimel elamine". Selle kaudu suunatakse oma lapsed sageli siidkinnates ellu, mis ei vasta alati nende kalduvustele ja tegelikele soovidele.

Ema üks olulisemaid oskusi, nagu mulle praeguses eluetapis tundub, on osata õigel hetkel oma lastest lahti lasta. (Mul väikelaste emana muidugi hea targutada!)

helle ütles ...

Tore lugu, olen mitu korda juba lugenud.
Mina küll ei arva, et see on kitsarinnalisus, kui mõeldakse eelkõige oma perele ja ka iseendale. Kui kõik seda teeksid, oleks ju ring kinni, poleks lahtisi otsi.
Elutõde on, et igaüks peaks ise oma eluga toime tulema ja oma järglasi õpetama samuti seda tegema.
Muidugi on neid õnnetuid, kes ei saa sellega hakkama. Eks neid peaks siis riik toetama. Seda peaks tõesti riik tegema, aga mitte nende arvelt, kes ise suudavad toime tulla. Ehk näiteks võtma oluliselt vähemaks pensione, et suurendada iseendaga mitte toimetulejate arvu. Pensionärid on oma elutöö teinud. See pole ju nende süü, et töötuid on nii palju. Nad ei peaks ennast süüdi tundma, et rasked ajad on. Peresiseselt aitavad vanemad oma lapsi nii või naa nagunii, kui on õige ja tugev pere. Ka see on abi, kui vanavanemad koovad sokke-kindaid, hoiavad lapselapsi.
Kui inimene on jäänud üksikuks, siis ei saa teda karistada halva eluga vanaduses. Tal on niigi raske selle võrra, et pole lähedasi mures ja hädas toetamas.
Pereväärtusi tuleb hoida ja luua. Vanade õnn on tublid järglased. Minu arvates näitasid sa seda oma jutus väga selgelt.
Praeguse aja üks häda ongi viletsad ja lõhkiläinud perekonnad, kus üksteisest ei hoolita. Laias laastus süvendatakse riigi tasandil lõhet vanade ja noorte vahel, mis on väga vale!!

tegelinski ütles ...

Hakkasin kohe ise ka mõtlema... et vanaema 55, ema 55.. jne
Mõnus lugemine, mõnus mõtlemine :)

Emmeliina ütles ...

tänud kaasa mõtlemast. Tänu ema 82 aastasele sünnipäevale nädala lõpul olen selle põlvkondade konflikti üle üha rohkem mõelnud. Ärge arvake, et meil kõik roosa ja roosiline. Mina näiteks ei ole tihti oma emaga ühel mõttelainel, aga see ei takista mul temavanuste põlvkonda mõistmast. (ma tean, mida sa tunned :))

Arvan, et vanemate ülesanne ongi rajada kasvupinnas (vastavalt oma oskustele kas kasvuhoone või avamaa) ja seda siis ohtralt väetada. siis võib vanaduses head saaki oodata. Ja lahtilaskmise oskus on tõesti kõige suurem, et mitte vanast peast ainult oma laste ja lastelaste elusid elada. Seda kipuvad millegipärast tegema just pikka aega üksi elanud nõukogude naised. Tingimusteta armastus on see, mida peaksime õppima.

Aga kooliprogrammi paneksin kiirelt korraliku perekonnaõpetuse, mida ei annaks pensionärist lasteta vanaproua, vaid ikka noorem inimene.

Helve ütles ...

perekonnaõpetus ja eetika kooliprogrammi nii, et sellest ikka kasvavale põlvkonnale ka kasu oleks - selle poolt olen väga!

joanamari ütles ...

nii vahva lugemine
kohe värvikad pildid tulid silme ette
minu ema jäi 55selt kohe koju
ega temagi hakanud siis pensionipõlve käed rüpes nautima
tema läks maale tagasi ja hakkas loomi ja põldu pidama, sest ta ainus laps oli endale „hiigel“ pere muretsenud ( sel ajal veel 3last)
ta pidi kasvatama mulle aiavilja ja leivakõrvase
ta kohe PIDI minu eest elama
kui ta kuulis, et ootan neljandat last, oli ta öö otsa üleval ja muretses
ega ta siis saanud ainult minu eest elada
ta elas kohe terve küla eest
tormas kõigile appi nõu ja jõuga
ise aastaid juba vähiga võideldes
niimoodi ta siis tormas, võttis igal suvel enda juurde ühetoalisse majja minu ja mu kasuvenna lapsed
seni kuni ta elas, ma ei saanudki aru, milline kingitus mu ema näol mul oli, sest ta oskas oma teened tänu väljapressimisega ära mürgitada
kui ta 59selt jala pealt jumala juurde läks, tundsin tast nii puudust
ja tunnen siiamaani
nii tahaks küsida, kuidas keeta moosi , mida panna peale lapsele põletushaavale…
tahaks küsida, mida tema tegi, kui laps oli, noor oli, mida mõtles, mida tundis…
meie koosoldud aeg jäi üürikeseks ja me oskasime selle ära raisata tülitsemise ja võimuvõitluse peale
nüüd muidugi püüan oma tütardega rääkida, rääkida, rääkida, kuulata, kuulata ja kuulata…
et mitte teha samu vigu
tegelikult eks kirjutama memuaare, et nad saaksid lugeda, kui mind enam ei ole
et nad saaksid õppida mu vigadest ka siis, kui ma kohal enam pole

Emmeliina ütles ...

jaa, ka mina hakkasin viiekümnele lähenedes ema osale oma elus rohkem mõtlema. Mul on paremini läinud kui sul, sest minu emaema elas 99 aastani, olin 39, kui ta suri. Ja ema elab vaatamata 82 aasta vanusele üksinda ja tuleb toime. ka mina ei mahu emaga ühte tuppa ära. Sellele vaatamata helistame ja suhtleme iga päev.

Meil on aga meestega kitsas käes. Vanaema jäi 63-selt leseks, minu ema 43-selt ja meie vennaga pidime isata kasvama. Ka isaisa läks kohe pärast poega ja ema vend, kes oleks võinud olla meile toeks, ka 53-selt.

Nii et meesteta majad. Eks ma sellepärast noorelt abiellusin, 20-selt ja taevaisa saatis mulle neli poega.