tag:blogger.com,1999:blog-1002712134384082019.post4026672532626456218..comments2024-01-14T17:43:57.321+02:00Comments on Emmeliina blogi: Kitsarinnalisus ja empaatiaEmmeliinahttp://www.blogger.com/profile/16215488997439487442noreply@blogger.comBlogger9125tag:blogger.com,1999:blog-1002712134384082019.post-941648923784357162009-09-15T16:38:41.570+03:002009-09-15T16:38:41.570+03:00jaa, ka mina hakkasin viiekümnele lähenedes ema os...jaa, ka mina hakkasin viiekümnele lähenedes ema osale oma elus rohkem mõtlema. Mul on paremini läinud kui sul, sest minu emaema elas 99 aastani, olin 39, kui ta suri. Ja ema elab vaatamata 82 aasta vanusele üksinda ja tuleb toime. ka mina ei mahu emaga ühte tuppa ära. Sellele vaatamata helistame ja suhtleme iga päev.<br /><br />Meil on aga meestega kitsas käes. Vanaema jäi 63-selt leseks, minu ema 43-selt ja meie vennaga pidime isata kasvama. Ka isaisa läks kohe pärast poega ja ema vend, kes oleks võinud olla meile toeks, ka 53-selt.<br /><br />Nii et meesteta majad. Eks ma sellepärast noorelt abiellusin, 20-selt ja taevaisa saatis mulle neli poega.Emmeliinahttps://www.blogger.com/profile/16215488997439487442noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1002712134384082019.post-65735428743249587722009-09-15T03:05:31.342+03:002009-09-15T03:05:31.342+03:00nii vahva lugemine
kohe värvikad pildid tulid sil...nii vahva lugemine<br />kohe värvikad pildid tulid silme ette<br />minu ema jäi 55selt kohe koju<br />ega temagi hakanud siis pensionipõlve käed rüpes nautima<br />tema läks maale tagasi ja hakkas loomi ja põldu pidama, sest ta ainus laps oli endale „hiigel“ pere muretsenud ( sel ajal veel 3last)<br />ta pidi kasvatama mulle aiavilja ja leivakõrvase<br />ta kohe PIDI minu eest elama<br />kui ta kuulis, et ootan neljandat last, oli ta öö otsa üleval ja muretses<br />ega ta siis saanud ainult minu eest elada<br />ta elas kohe terve küla eest<br />tormas kõigile appi nõu ja jõuga<br />ise aastaid juba vähiga võideldes<br />niimoodi ta siis tormas, võttis igal suvel enda juurde ühetoalisse majja minu ja mu kasuvenna lapsed<br />seni kuni ta elas, ma ei saanudki aru, milline kingitus mu ema näol mul oli, sest ta oskas oma teened tänu väljapressimisega ära mürgitada<br />kui ta 59selt jala pealt jumala juurde läks, tundsin tast nii puudust<br />ja tunnen siiamaani<br />nii tahaks küsida, kuidas keeta moosi , mida panna peale lapsele põletushaavale…<br />tahaks küsida, mida tema tegi, kui laps oli, noor oli, mida mõtles, mida tundis…<br />meie koosoldud aeg jäi üürikeseks ja me oskasime selle ära raisata tülitsemise ja võimuvõitluse peale<br />nüüd muidugi püüan oma tütardega rääkida, rääkida, rääkida, kuulata, kuulata ja kuulata…<br />et mitte teha samu vigu<br />tegelikult eks kirjutama memuaare, et nad saaksid lugeda, kui mind enam ei ole<br />et nad saaksid õppida mu vigadest ka siis, kui ma kohal enam polejoanamarihttps://www.blogger.com/profile/01340308690676662112noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1002712134384082019.post-16307404320447376042009-08-24T13:42:51.072+03:002009-08-24T13:42:51.072+03:00perekonnaõpetus ja eetika kooliprogrammi nii, et s...perekonnaõpetus ja eetika kooliprogrammi nii, et sellest ikka kasvavale põlvkonnale ka kasu oleks - selle poolt olen väga!Helvehttps://www.blogger.com/profile/13137694583184852380noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1002712134384082019.post-41035291942106277682009-08-23T11:12:38.508+03:002009-08-23T11:12:38.508+03:00tänud kaasa mõtlemast. Tänu ema 82 aastasele sünni...tänud kaasa mõtlemast. Tänu ema 82 aastasele sünnipäevale nädala lõpul olen selle põlvkondade konflikti üle üha rohkem mõelnud. Ärge arvake, et meil kõik roosa ja roosiline. Mina näiteks ei ole tihti oma emaga ühel mõttelainel, aga see ei takista mul temavanuste põlvkonda mõistmast. (ma tean, mida sa tunned :))<br /><br />Arvan, et vanemate ülesanne ongi rajada kasvupinnas (vastavalt oma oskustele kas kasvuhoone või avamaa) ja seda siis ohtralt väetada. siis võib vanaduses head saaki oodata. Ja lahtilaskmise oskus on tõesti kõige suurem, et mitte vanast peast ainult oma laste ja lastelaste elusid elada. Seda kipuvad millegipärast tegema just pikka aega üksi elanud nõukogude naised. Tingimusteta armastus on see, mida peaksime õppima.<br /><br />Aga kooliprogrammi paneksin kiirelt korraliku perekonnaõpetuse, mida ei annaks pensionärist lasteta vanaproua, vaid ikka noorem inimene.Emmeliinahttps://www.blogger.com/profile/16215488997439487442noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1002712134384082019.post-45378550872831123512009-08-21T22:03:07.429+03:002009-08-21T22:03:07.429+03:00Hakkasin kohe ise ka mõtlema... et vanaema 55, ema...Hakkasin kohe ise ka mõtlema... et vanaema 55, ema 55.. jne<br />Mõnus lugemine, mõnus mõtlemine :)tegelinskihttps://www.blogger.com/profile/01034488275018082026noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1002712134384082019.post-60069728472715683982009-08-20T22:42:56.510+03:002009-08-20T22:42:56.510+03:00Tore lugu, olen mitu korda juba lugenud.
Mina kül...Tore lugu, olen mitu korda juba lugenud. <br />Mina küll ei arva, et see on kitsarinnalisus, kui mõeldakse eelkõige oma perele ja ka iseendale. Kui kõik seda teeksid, oleks ju ring kinni, poleks lahtisi otsi. <br />Elutõde on, et igaüks peaks ise oma eluga toime tulema ja oma järglasi õpetama samuti seda tegema. <br />Muidugi on neid õnnetuid, kes ei saa sellega hakkama. Eks neid peaks siis riik toetama. Seda peaks tõesti riik tegema, aga mitte nende arvelt, kes ise suudavad toime tulla. Ehk näiteks võtma oluliselt vähemaks pensione, et suurendada iseendaga mitte toimetulejate arvu. Pensionärid on oma elutöö teinud. See pole ju nende süü, et töötuid on nii palju. Nad ei peaks ennast süüdi tundma, et rasked ajad on. Peresiseselt aitavad vanemad oma lapsi nii või naa nagunii, kui on õige ja tugev pere. Ka see on abi, kui vanavanemad koovad sokke-kindaid, hoiavad lapselapsi. <br />Kui inimene on jäänud üksikuks, siis ei saa teda karistada halva eluga vanaduses. Tal on niigi raske selle võrra, et pole lähedasi mures ja hädas toetamas. <br />Pereväärtusi tuleb hoida ja luua. Vanade õnn on tublid järglased. Minu arvates näitasid sa seda oma jutus väga selgelt. <br />Praeguse aja üks häda ongi viletsad ja lõhkiläinud perekonnad, kus üksteisest ei hoolita. Laias laastus süvendatakse riigi tasandil lõhet vanade ja noorte vahel, mis on väga vale!!hellehttps://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1002712134384082019.post-52340806079401506842009-08-19T22:22:29.532+03:002009-08-19T22:22:29.532+03:00Mulle kah meeldib selliseid põlvkondade kaupa tekk...Mulle kah meeldib selliseid põlvkondade kaupa tekkivaid mustreid vaadata. <br /><br />Samas tekitab teatud tõrkeid see "laste ja lastelaste hea elu nimel elamine". Selle kaudu suunatakse oma lapsed sageli siidkinnates ellu, mis ei vasta alati nende kalduvustele ja tegelikele soovidele.<br /><br />Ema üks olulisemaid oskusi, nagu mulle praeguses eluetapis tundub, on osata õigel hetkel oma lastest lahti lasta. (Mul väikelaste emana muidugi hea targutada!)iibishttps://www.blogger.com/profile/03260822199338527737noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1002712134384082019.post-83488112048651487332009-08-18T17:17:11.707+03:002009-08-18T17:17:11.707+03:00Aitäh, Bianka, kommentaari lõpp otse täkkesse.
O...Aitäh, Bianka, kommentaari lõpp otse täkkesse. <br /><br />Olin lausa hädas su masudialoogi jälgides. Pildusite kaamosega ja w -ga tarku sõnu nii et sädemed lendasid. Ei osanud oma mõtteid lauseteks settida, aga sinu väited kõlasid usutavamalt ja mis peaasi, optimistlikult. See mulle sobib :)Emmeliinahttps://www.blogger.com/profile/16215488997439487442noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-1002712134384082019.post-7860953848708208742009-08-18T16:01:08.092+03:002009-08-18T16:01:08.092+03:00Nii armas kitsarinnalisus!
Minu lapsepõlves enne ...Nii armas kitsarinnalisus!<br /><br />Minu lapsepõlves enne kooli oli mul hoidja. Ema pidi tol ajal pärast sünnitust kohe kas kahe nädala või kuu aja pärast tööle minema. Vanaema mind hoida ei tahtnud või ei saanud. See hoidja oli mulle lapsena ja ka hiljem sama armas või armsamgi kui oma ema. Ta oli tõesti üks väga hea inimene. Ja see headus tasus ennast kuhjaga ära, arvan mina.<br /><br />Ma ei tea, miks see tol ajal nii kujunes, et ta hakkas lapsi hoidma, mitte ei käinud riigitööl. Seega ei saanud ta ei korterit ega tööstaazi. Meest ega lapsi ka polnud. Võiks arvata, et sellise inimese vanaduspõlv on raske. Pärast mind hakkas ta hoidma ühe teise pere lapsi. See oli jõukam direktoripere ja nende majas leidis ta endale kodu. Neile lastele oli ta kah vanaema eest. Käisin minagi teda veel kaua aega hiljem vaatamas. Ta elas 90-aastaseks, ei mingit vanadekodu ega üksindust. Headus on valuuta, mis ei devalveeru.Biankahttps://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com