Pooleldi looduslik, pooleldi muinasjutuline ja minu suvine palverännak

/pildid, pildid... kus on mu suve soojendajad ja mälu värskendajad? kuidas nende siia riputamise selgeks saaks, et ei peaks abitu abivajaja osas olema. seni panen nad ikka delfi albumisse ja see ka pidevalt ripakil pooleli. ette kujutaksin seda galeriina ja eraldi Emmeliina piltidena selgitused juures/

Ja juba ongi pilt!



Aga nüüd seiklustest edasi. Metsamoori juurest sõitsime läbi Antsla (depresiivne...) ja Urvaste, et leida Pokukodasid. Polnudki nii raske. Kes on käinud, teab, mis seal ees ootab, kes pole, see põigaku sisse. Ekskursante oli argiõhtu kohta ülipalju, mis siis veel nädalavahetusel. Minu jaoks liiga palju, aga sain siiski midagi uut teada. Polnud kunagi tähele pannud, et minu varase põlve raamatud Valteri pintsli läbi kaunistet saanud ("Kui vanaema tukastab", "Kersti sõber Miina", "Metsa taga ei ole mets" jm. )
See oli hoopis teine käekiri. Aga kui kokku on illustreeritud 250 raamatut, pole ime. Minu teada Valter oli ikka Sipsiku, Naksitrallide ja Kunksmoori välja mõtleja ja Pokude maale (pildile) looja - tooja. Ja veel sain teada, et minu saksa keele õpikud - töövihikud nende muhedate joonistustega olid samuti Valteri looming. Nii et igati kasulik see raamatute väljapanek. Eve Viilupi tehtud film oli ka alumise korruse taustaks hea mõtte väljendus. Valter fotodel oma keskkonnas (kes tegi?) oli leid, sest juba nii markantset kuju on rõõm loodusesse panna, ta nagu lausa sealt välja kasvanud.

Ja muidugi need minu lemmikud, need õlimaalid ja nende rohekad- pruunikad - kollakad värvid. Kui õige ja aus oli Valteri valik linnakividelt välja astuda ja Võrumaa metsadesse, niitudesse, järvedesse sulanduda. Pikk ja tegus elu näitas mehe võimsat väge ja mitmekülgsust. Kindlasti tuleks võtta terve päev, et Pokumaa maha matkata, meil seekord seda võimalust polnud, kuid algus vähemalt tehtud. Eestimaast ei tüdi ma iial!

Muidugi need, kes tahavad rohkem teada, saavad alati sisse trükkida pokumaa.ee.

Mina jään nüüd teistest maha Kanepi keskväljakule. Nendest seiklustestja piltidest saab lugeda vanaema Nete blogis peatükid 3, 4 (Kanepi, Sõreste, Puskaru, Varbuse, Põlva)

Mis luuletus siin võiks olla? pigem laul või ümin

Kus me lähme vasta ööda,
vasta ööda, vasta kuuda,
vasta helgasta ehada,
vasta koitu keerulista?
Ehk me upume ojasse,
ehk me kaome kalda alla!
Kes meid otsineb ojasta,
Kesse katsub kalda alta?
Jumal otsineb ojasta,
Maarja katsub kalda alta.

Lähme seda tettu teeda,
seda raiutud radada,
kust on Jumal enne käinud,
enne käinud, muiste läinud,
kus on Maarja maganud,
püha risti ringutanud,
halleluuja haigutanud.

Mis on jäänud jälgedelle,
mis on sammule sadanud?
Kulda jäänud jälgedelle,
hõbe sammule sadanud.

Kuid kronoloogia mõttes kannan ikkagi need käigud siia üle

MINU SUVINE PALVERÄNNAK

Algas kõik pärast Metsamoori laagrit, kui olin otsustanud kaaslastest maha jääda ja oma käe peal ringi vaatama hakata. Enne seda aga sõitsime mugavas autos läbi Antsla, läbi Urvaste kirikuküla, käisime Pokukojas ja juba paistis Kanepi silt.


KANEPI
Olin kujutanud armsat pisialevit väikeste puust majadega, kuid... mis teha - nõuka aeg ja tänapäev on igale poole oma jälgi jätnud. Sinna keskväljaku kiriku ette kaaslased mu koos seljakoti ja magamiskotiga autost maha puistasidki.
Tahtsin fotod internetipunktis maha laadida, et oleks rohkem ruumi, kuid äike oli kogu küla netile kahjulikult mõjunud. Sellepärast pildistasin väeega kokkuhoidlikult, ei võinud iial teada, kuhu sattun.




Alustasin nagu ikka kirikust. Kahjuks tabas mind tugev vihmahoog, nii et pidin poest varju otsima. Sain ka kurvastava sõnumi osaliseks: mingit kohvikut alevis pole ja raamatukogu ka mitte. Kuuldus maapiirkondade väljasuretamisest vastas tõele. Hankisin siis poest söödavat - joodavat ja suundusin ilma selginedes kirikuaeda. ja siis hakkasid minuga juhtuma imed. Kui olin valmis kasutama kiriku seina peal lahkelt jagatavat õpetaja Margit Laili (Erki Noole õde) telefoninumbrit läks uks lahti ja õpetaja vaatas välja. Olin teda eelmise aasta aasta emana Estonias näinud ja tundsin kohe ära. ennast ja oma eesmärke tutvustanud ja kontrollküsimustele oma kogudeuse kohta vastanud, võeti mind omaks ja sain jääda õhtupalvusele, kuhu kogunes peale minu kolm inimest.





Kuna olin edasi andnud palve öömaja leidmiseks, siis sündis väike suur ime. Kai oli just nimelt niisugune naisterahvas, kes oli nõus mind oma kodus võõrustama. Nii me maja poole sammusime, mina jalgsi, kai jalgratast käekõrval lükates. Ja jälle ime: maja oli täpselt mu kodumaja, korter sama suur ja sama kätt. Jätsin lahke perenaise omapäi ja kiirustasin surnuaiale, et seal ringi vaadata. Öö lähenes kohutava kiirusega ja tibutav taevas ei soosinud pilditegemist.

Teadsin, et sellel surnuaial mul märgistatud esivanemate haudu pole, kuid teadsin ka seda, et siinsesse maamulda peab olema sängitatud mu vanaema vanaema vanaisa Sikka Jakkob (1761-1830), tema kaks naist, nende lapsed, sealhulgas vanaema vanaema isa Adam Raggas (1800-1854). Hea oli selle mõttega põlispuude all jalutada ja Mäe kalmistul pilte klõpsida.

esimese laulupeo aasta

Juhan Weitzenberg (Laksi Tõnise laul)

Võib ka niimoodi???



Pool sajandit oli Kanepis köster Ludvig Treffner. Kanepis sündis ja kasvas tema poeg Hugo Hermann Fürchtegott Treffner (1845-1912).





Hõraku nimeline mees oli vallaspoeg Johanni ristiisa


Võõral kalmistul käimiseks ja aleviga tutvumiseks oleks pidanud varuma terve päeva. Sellepärast jäi palju jäädvustamata ja järgmist korda ootama.

Juba hämardus ja tuli võõrustaja juurde tagasi pöörduda.
Mind võttis vastu rikkalikult kaetud teelaud, juttu jätkus kauemaks ja nii jõudsime isegi ühiste tuttavateni. Väike on see Eesti. Öösel ei tulnud kaua und, hommikul vara olin otsustanud oma teekonda jätkata.

Nüüd aga tarkust ka:
Kanepi ja Ristija Johannese ehk Jaani Kirik





Kanepi kihelkonna maa- ala kuulus muinasajal Ugandi maakonna alla. Sellest ajajärgust räägivad rohkem kui 20 rauaaja asula või matusekohta. Ristiusu saabudes võttis kirik selleaegsed põhapaigad üle. Sinna rajati kirikud ja kabelid ehk püstitati ristid. Sõdade laastades pole nendest palvepaikadest enam palju säilinud. Alles on vana -Kanepi Tartu maantee äärde jäävad Sirvaste kabeli varemed. Pärast Liivi sõda on aga nimetatud Kannapietza küla. 1675 aastal, rootsi ajal, kirjutati Stockholmis alla otsusele luua Kanepi kihelkond ja kogudus. Sinna kuulusid mõisnik B. J. Berchile (Bergile) kuuluvad Valgjärve, Piigandi, Karste ja Sõriste mõis ning naabermõisad Erastvere, Kooraste, Kõlleste, Põlgaste, Piigaste, Kagrimõis. Pärast Põhjasõda tabas kogudust suur õnnetus, kus põlengus 1750 aastal hävis senine kiriku arhiiv. Kuna Katariina II käsul keelati matmine kirikutesse ja nende ümber, pühitseti 1773 aastal sisse Kanepi Mäe surnuaed.

Uus ajajärk saabus Johann Phillip von Rothi asumisega pastorikohale 1780 aastast. Tema eestvedamisel asutati kihelkonnakool ja tütarlastekool, anti eestikeelset ajalehte ja mis kõige tähtsam: juba 1810 aastal pandi Kanepi kihelkonnas esimesena Eestis talupoegadele priinimed.

1808 valmis praegune kivikirik, mille eelkäija oli samal kohal asunud puust pühakoda. Koguduse hingede arv oli selleks ajaks kasvanud 7000 inimeseni. uus kirik süttis 1831 aastal välgulöögist põlema, kuid torn ja puuosad suudeti päästa. Seitse aastat kulus parandustöödeks ja 1834 aastaks oli kirik taastatud.




Vaatamata Mäe surnuaia laiendamisele vajas suur kihelkond teistki kalmistut ja nii pühitseti 1847 aastal sisse Ala surnuaed.

1840-ndatel aastaid iseloomustasid ikaldused ja näljahäda, paljud luterlased läksid üle õigeusku. Pastorite Kautzmanni ja Holsti selgitustöö tulemusena lahkus siinsest kirikust nii vähe rahvast, et õigeusu kirik jäi ehitamata.
Altarimaali valmistas 1857 aastal Anton Bauer ja altariseina kujur Orlowski.




Praeguseks on kirik põhjalikult restaureeritud ja tornikiiver vaskplekiga kaetud.

Torni tipus olev Aotäht on Kristust sümboliseeriv ja ainuke omataoline terves Eestis

SÕRESTE

Hommikul tervitas mind korteriperenaine Kai kohvi ja muu hea-paremaga. Vahetasime telefoninumbreid ja siis...aidaa, varajane buss ootas. Juht naeratas, kui oma seljakoti, magamiskoti ja unerulliga bussi veeresin. Sõita sain nii vähe maad, et juba ütles üks matsakas tädi mahlases võru keeles, et on aeg maha kobida.

Kaugelt kostis tehasemüra. Põldude vahel mõjus see väga võõra ja veidrana. Bussisolijate jurust oli meelde jäänud, et tegemist mingi kivipurustusvärgiga. Paistiski sealt kaugelt, kaasaegne ja kandiline. Ja mürisev. Astusin edasi. Ilm armastas mind ja mina teda.

Mulle meeldis see põldudevaheline inimtühi tee. Ma meeldisin endale, et ma seal üksinda olin. Ja rukkililli ei kasva meil põhjaosariigis mitte just igal põllul
Tee tegi käänaku ja paistma hakkasid põlispuud. Seal ta siis ongi, paik, mida olin ainult kirikuraamatust lugenud.Vähemalt kaks maja ja bussipeatus, see tähendab, et on suur koht. Mis sest, et buss käib siit üle päeva ja just täna pole see päev.
Esimene ja hiljem selgus, et ainuke vana hoone. Kohalike sõnul endine ait - kuivati. Tahan teiselt poolt pilti teha, kuid rinnuni nõgesed hakkavad mu paljastele säärtele pai tegema. Loobun.
Kodus netis tuhnides saan teada, et hoone on müügis. Üks kinnisvaraportaal nimetab hoonet Sõreste rüütlimõisa kompleksi kuulunud maakividest veinikeldriks, kus keldriruume 300 ruutu ja pealmist korrust 400. Nii et oleksin ikka pidanud nõgestele jalaga lööma ja kolama ronima.

Kell on vähe, pole veel üheksa. Piimapuki juures kakerdavad mõned kanad. Kuskil haugub koer. Kui ma midagi pelgan, siis hoovipenisid. Siis kuulen tuttavat häält, Raadio 2 hommikuprogrammi. Hakkab kuidagi kodusem kui leian katuselt mehe koos raadioga. Ei tema tea midagi sellest mõisast, tema on uus, aga vaat eit teadis, kuid eit suri ära... umbes nii see jutt meil käis. Siiski tuleb proua ja juhatab mind üle tee (ei, see koer ei hammusta).

Maja on kolmekümnendatest, verandaga, ümber põlispuud. Peremees koos "sarvikuga" setib ennast pingiotsale. Jaa, siin see mõisahäärber oligi, nüüd pole enam midagi alles. Meie ehitasime oma maja siia asemele. Kuid midagi võin teile näidata, need on kaks kivikeldrit, vaat need on tõesti mõisa ajast. Tagasi tuleb suure võtmega ja juhatab mind murukatusega keldri juurde. Laskume alla, ninna lööb keldrilõhn. Põleb pisike pirn ja välguga pildid ei tule head. Aga tunne jääb. Hea kujutlusvõime paneb noore Anni sinna keldrisse no ma ei tea, mida tegema. Võib olla moosi tooma. Ükskõik.

Väljas küsin puude kohta. Jaa, need vanad pärnad olidki mõisaalle puud. Ja siit sõideti hobusega häärberi ette. Ei, meid siin ei elanud, kuid poeg mul Võrus uurib seda mõisa värki, annan aadressi, astuge kindlasti läbi. Isegi mõisahärra järeltulijad on siin käinud.

Hooned kaovad, puud jäävadAll on mõisatiik ka, võin teid sinnani viia. Me ehitasime selle kaldale pisikese sauna


Ja oligi kõik. Minge kindlasti Võrust läbi, küll poeg teab neid asju.
Ei, seekord mitte ei lähe mu tee Võrru, vaid loodan jõuda läbi metsa Puskarusse.

Kõnnin edasi. Kuna poodi pole ette näha, siis hakkab kõht tühjaks minema. Sellega on ikka nii. Õnneks on hoolitsev Kai mulle väikese ämbriga kirsse kaasa pannud. Ajavad nii söögi kui joogijanu ära. Tee on kruusane, lai, kuid pole veel näinud ühtegi autot. Otsustan riskida ja pööran tallu viivale rajale. Keegi võib olla põliselanikest on kuulnud nime Sepa talu. Seekord on tegemist nooremat sorti mehega. Ei, tema on ka perepoeg, kes manalateele läinud vanematelt majapidamise kümmekond aastat tagasi üle võttis. Räägime maast ja ilmast ja ta juhatab mind otse maanteele. Ega kokku üle kolme kilomeetri tule. Väsimus hiilib ligi, magamata öö annab tunda. Kas visata tee äärde pikali? Aega selleks ei näe olevat, lõuna juba tulekul. Ja mis see siis on? Metsast piiluvad välja kaks kitse. Loomulikult kui kaamera haaran on nad juba kadunud. Aga see seik muudab erksaks. Peagi olengi suurel maanteel. Kohe kõrval paistab hästikorrastatud elamine. Küsija suu peale ei lööda. Ja jälle ebaedu. Ei mingit Sepa talu ei tea noored külas olevat. Üht nad ometi teavad, Puskarus elab mees, kes teab rohkem kui keegi teine. Nii, teele!

PUSKARU


Jõuan teeristile, kus viidad näitavad: Kanepi, Põlva, Võru, Varbuse. Minu siht on leida üles see tark mees taskus ja siis jõudsalt edasi Varbuse poole teele asuda. Juhatatud maja ümbrus on vaikne. Välisuksi on mitu, ei tea, kuhu koputada. Õues valitseb perele omane õhkkond: liivakast mänguasjudega, pesunöör, kiik ja katusealune laud pinkidega. Eemal näen lõkkeplatsi ja püstkoda, kuid omapäi kolada pole ilus.

Loobun ja lähen tagasi üle tee kinniste luukidega palkmaja räästa alla vihmavarju. Jaa, kurb küll, kuid on hakanud sadama. Õnn on mulle selja pööranud. Siiski, siiski, elumajast astuvad välja kaks meest ja pärivad, et ega proua (! ) Põlva poole soovi. Saanud eitava vastuse vurab dziip õuest välja. teine mees jääb. Lähen asja selgitama ja ennast tutvustama. Vihm jätkab oma laastamistööd minu meeleolu kallal. Istume varjualusesse, kus esitan oma legendi: kes ma olen, kust ma tulen, mida otsin ja kuhu minna tahan.

Nüüd toimus edasine nagu teelisega juhtuda võib, ilma ootel läks päev õhtusse.

Lõpuks vurasime ratastel koos läbi Tilleoru, üle Ahja jõe, et jõuda Warbuse mõisani.
Siin need pildid ongi.

VARBUSE MÕIS

Kuulus Põlva kihelkonda, Kiuma valda, praegusel ajal kuulub Kanepi valda. Küla läbib vana Tartu Võru maantee, nn. postitee

Esmakordselt mainiti kohta nimega Warpes aastal 1627.

Kuni 18. sajandi keskele kuulus Varbuse karjamõisana Väimela mõisa juurde. 1759. aastal müüs Gotthard von Müller Väimela mõisa koos Varbuse karjamõisaga Schulmannide perekonnale. Varbusest sai iseseisev rüütlimõis. Sarnaselt paljude teiste Liivimaa mõisatega vahetas Varbuse 19. sajandi I poolel küll müügi, küll pantimise kaudu sagedasti omanikke.
1845. aastal ostis mõisa 23 000 hõberubla eest kreisisaadik major Alexander von Ditmar. Tema järeltulijad müüsid 1859. aastal selle 50 000 hõberubla eest edasi Paul Arthur von Sieversile.
1887. aastal sai nii Varbuse kui lähedal asuva Karaski mõisa omanikuks Harald von Samson-Himmelstjerna. 18. mail 1887. aastal Varbuse ja Karaski mõisate senise omaniku Alexander von Mölleri ja Harald von Samson-Himmelstjerna vahel sõlmitud ostu-müügilepingu järgi tasuti mõlema mõisa eest kokku 162 000 rubla.
Samal aastal abiellus Varbuse vastne omanik preili Margarete Gaehtgens’iga. Pere asus elama Varbuse mõisa tagasihoidlikusse ühekordsesse tellisekatusega härrastemajja.
Karaski ja Varbuse mõisa omaniku läbirääkimiste tulemusel ehitati aastatel 1912-1913 kahe mõisa vahele 3,5 versta pikkune tee.
Harald von Samson tapeti koos vendade Bruno ja Gustaviga 1919. a jaanuari algul punase terrori käigus Tartus. Varbuse ja Karaski mõisad jagati 1920. a maareformi käigus kruntideks ja müüdi asunikele - endistele mõisateenistujatele.
Samsonite ajal arendati mõisas aktiivselt põllumajandustootmist. 1892. a oli siin juustutööstus. Richteri aadressraamatu järgi kuulus 1909.a Varbuse mõisale 656 ha mõisa- ja 623 ha talumaad. Mõisale kuulus 90-pealine piimakari ja meierei, 40 hobust, nende hulgas nii töö, kui ka ratsa- ja veohobused.
Tuntud oli vendade Samsonite korraldatud ratsaajujahid (Parforcejagd). Harald von Samson oli jahiseltsi esimees.


Nii enne kui peale viimast ilmasõda asus Varbuse mõisa härrastemajas rahvamaja, seejärel aga raamatukogu. Hoone hävis tulekahjus aastal 1981.

Osaliselt on säilinud mõisa kõrvalhooned: ait-kuivati, tall-tõllakuur, moonakatemaja ning 19. sajandi teisel poolel rajatud mõisa park. Kõik nimetatud objektid on arhitektuurimälestistena võetud riikliku kaitse alla.
Varbuse mõisa moonakatemaja on kasutusel elumajana. Mõisa kärnerimaja on Tartu koorijuhi suvekodu. Temale kuuluv ait-kuivati on plaanis kohandada kooride majutuseks, et arendada Varbuse mõisast koorilaulu keskust.
Koorilaulutraditsioon Varbuse külas ja mõisas ulatub kaasaaegse ajakirjanduse teadetel 19. sajandi II poolde.
Tilleorgu jääv vana kuuse-segamets on kunagine Varbuse mõisa looduspark

puud olid puud olid hellad velled...
Varbuse mõisa park on rajatud 19. saj. teisel poolel.





natuke vana ja palju uut


Mõisaga või õieti sellega, mis järgi tutvutud sõitsime tagasi. Üks peab nüüd nendest hoonetest olema tall-tõllakuur, teine peab olema ait - kuivati ja ilmselt hoone, mida ei saanud pildistada, sest see on erakätes, oli endine moonakatemaja.



VARBUSE


Varbuse Postijaama peahoone ja teised säilinud hooned



ka mõtteline osa meie jalgratastest jäi pildile.

Kuna maanteemuuseum oli juba suletud, siis jääb see koht minu uut külaskäiku ootama.

Keerasime rattaninad Puskaru poole ja ilma trotsides käisime ära iidsel linnamäel - Kantsimäel. Ainult allikast jäi minu poolt joomata, sest kallas oli libe, ei riskinud alla minna.



TILLE VESKI

teejuht juhatas mu edasi eksootilisse kohta. Lükkasime rattaid rinnuni märjas rohus sumades ja jõudsime vana veski juurde.
Vesiveski asukoht on Ahja jõel, mis saavutab Tilleorus suurima kõrguse, kuni 30 meetrit. Sellepärast on siin mitu veskit. veski olevat sellel kohal olnud juba 16 sajandil. 1860-ndatel kuulus veski Hurmi mõisnikule. Pildil olev ja nüüd lausa segi pekstud ja lagunev hoone ehitati 1910 aastal. Kolhoosi ajal veski tegutses, hiljem elas seal üksik vana inimene.Kuna ronida tuli kõrgele ja talad tundusid ebakindlad, siis said pildid veidi nässakad. Aga ikkagi kõrgelt aknast tehtud!


Lõpuks mööda 300 aasta vanust teed tagasi Puskarusse sõites ei olnud enam jaksu kuhugi minna ja tegelikult polnudki võimalik, sest kell hakkas öötundidele lähenema. Lahke peremees pakkus öömaja koos teejoomisega. Pliidi soemüüri vastas sai riided kuivaks ja sandaletid ilusasti pliidirauale setitud. head inimesed on igal pool, ole ainult ise avatud. Mis sest, et hiljem leiad võõrustaja - peremehe raamatust "Eesti nõiad" .

Hommikul tegin veel pilte enne bussile minekut.

Siin ta on Puskaru kõrtsihoone, mis kuulus algselt Vana Piigandi ja hiljem Sõreste mõisale. 1695 aastas on kõrts Tartumaa teede atlases märgitud töötava kõrtsina. 1909 aastas asus kõrtsihoones Borkmanni talukaupade pood. Hiljem, nõuka ajal jätkas pood tegevust kuni 1990 aastani.





Hoone oli liiga pikk, ei hakanud seljakotiga põllule ronima, et üleni pildile mahutada. Nii tuli kaks pilti
Ja selline näeb maja välja õue poolt




Kõrtsihoone vastasolev maakivihoone oli kuulunud linakaupmehele ja palkhoone, mis oli olnud ait (1903)Põllul paiknesid enne Sõreste algkool ja vaestemaja, mis sõja ajal maha põlesid

Lõpetan selle peatüki meeleoludega, mis mind Põlva bussi peale saatsid

PÕLVA JA TEEKONNA LÕPP

Ütlen veelkord, et eelmise päeva vihmasadu rikkus veidi mu plaane. Nii jäi matkamine oodatust lühemaks. Reede hommikul paistis aga päike ja Põlvasse jõudsin enne üheksat. Olin selles linnas üksinda esmakordselt ja mind hämmastas bussijaamas töötava pakitädi ebasõbralikkus. Nimelt otsustasin minna linna peale väikese seljakotiga ja ülejäänud modru jätta õhtust Tartu bussi ootama. Oma kompsu vastu ei saanud ma isegi mingit paberilipikut. Kui küsisin, kuidas ma hiljem tõestan, et need just minu kotid on sain tigeda pilgu ja nohina.
Ka valitsesid jaamas valvejoodikute hordid. Ilmselt töötas kell kümme avatav baar - kohvik- õllekas nende koduna.

Vastupidiselt bussijaama keskkonnale oldi Maavalitsuse perekonnaseisuametis väga ülivõrdes sõbralikud. Kuigi abi sain vähe, oli hea sõna tähtsam. Kell jooksis kohutava kiirusega, seepärast otsustasin raamatukogu vahele jätta ja surnuaeda otsima minna. Konsumist sain küünlad ja keelekostuse. Kirik paistis, kuid oli reedesel hommikul suletud. Ei hakanud helistama, lootsin et hiljem tehakse lahti.
Kuna olin omast arust piisavalt telefoniõpetust saanud, siis siirdusin surnuaeda otsima. Esimeselt vastajalt sain ehmatuse: Kumba surnuaeda? A kust mina tean. Jälle telefonikõne.
Ja see, kallikesed oli alles algus. Oleksin ma seda teadnud, poleks seda teed üksi ette võtnud.
Järve leidsin, turu ka ja siirdusin väiksest väravast sisse. Nii, seitse sammu mööda teerada ja siis vasakule, et otsida üles üks kahel pakul seisev lihtne puupink? No mida pole, seda pole. hakkasin siis süstemaatiliselt kohta läbi kammima. Plaatidel pidi olema perekonnanimi. Ei olnud. Ilma läks üha palavamaks ja mina üha närvilisemaks. Uued kõned kuni lõpuks aru sain, et surnuaia taga peab veel üks salavärav olema.




See õige värav, kust sisenedes mõõtsin jälle seitse sammu. Ja nüüd pink... Ei ole siin mingit puupinki, lisaks veel suurt raudristi koos valatud hauatähisega. Näpistasin ennast ikka mitu korda ja kontrollisin vaimset seisundit.





Lõpuks viskasin seljakoti ühele pingile ja läksin kaevu otsima. tagasi tulles suhtlesin veel ühe tädikesega: ei, kallikene, mina sellist nime ei tea ega ole tähele pannud ja vajusin koti kõrvale istuma. Lugesin eemalolevaid suuri tähti ja veerisin väikseid plaate, mis läbi põõsaste paistsid, kui äkki jäi silm enda ees olevale peene liiva ja muidu tolmuga kaetud plaadile. Heldeke, olin istunud otsitud haual vähemalt pool tundi. Olin koti pannud sellele samale pingile, mis pidi orientiiriks olema! Ja minu ees oli seesama Suur raudrist, mis muidugi polnud niiiii suur.

Olin otsimisest oimetu, isegi pildid tulid imelikud, aga ikkagi! Tulin toime.

2005-st aastast alanud töö vanaema vanaema leidmisesks, mis algas ainult eesnime teadmisega, oli saavutanud haripunkti. Siin sa siis puhkadki 1934-st aastast, kange Ann, vähemalt üheteistkümne lapse ema. Läksin uuesti sõbraliku pere kaevule ja palusin ämbriga vett, et kunstlilli kasta. Möödaminnes rääkisin ka oma loo. Kuulaja imestas ja mina olin uhke.


Ma ei tea, kummal pool Ann on, sest tema abikaasa läks siit ilmast enne.
Platsil on ühel pool Anni poeg ja teisel pool tütar.


Aga ma tulen siia veel tagasi!

Aeg surus armutult peale, kuid minul oli veel uuesti kiriku juurde asja. Et pildistada vabadussammast, millel Anni vennapoeg Gustavi nimi.








Ja nüüd kiirelt bussi peale. Kõik jääb pooleli, sest nii peabki olema. Siis on põhjust tagasi tulla, et käia läbi järgmised rajad. Neid on palju, eriti põlisele virukale, kelle koduabiline lõunaosariigi avastamiseks internett, kaardid ja valdade koduleheküljed. Ja muidugi leitud sugulane, kelle vanaema oli Anni laps ja maetud samale platsile. Muidu poleks seda käiku olnud.

Veel mõned pildid Põlva kirikust. On ju siinsetes kirjades talletatud Anni surm, tema vallaspoeg Johanni abiellumine Tindi Liisaga ja nende lapse, minu kalli vanaema Nete sünd. Nii tähtis kirik.

haarasin veel poest veepudeli ja olles juba teel bussijaama poole avastasin, et fotokaamera ei ripugi enam õlal. Südamest käis selline nõksak läbi, et oleksin sinnasamasse tänava äärde maha istunud. Nii, tagasi poodi, kus sõbralik letitädi ulatab mulle koheselt kaamerakoti. Te unustasite, üks ostja andis minu kätte...Kui sa tundmatu ostja teaksid millised aarded selles pildimasinas olid (kogu nädal Metsamoori laagrist alates) ja lisaks rahakott dokumentidega.
Nüüd ma juba jooksen. Õnneks on pakitädi peaparanduse kätte saanud ja palju lahkemaks muutunud. Tartu buss on ees! Tahan nii väga aknast välja vaadata, kuid silm vajub vägisi kinni.

Tartu tundub juba peaaegu kodu. Logistika meeles, tean, et viimane buss väljub seitsme ajal.
Kuid katsumuste rada jätkub. SEE viimane buss, mis kevadel sõitis Rakvereni läheb nüüd ainult Jõgevani. Ei, ma ei jää Tartusse, ma lähen, lähen lihtsalt Õuna ristis maha ja hääletan. On suvi ja kell on alles kaheksa õhtul. Hakkab tibama. Autosid on vähe. Üks lahke mees viskab mu Vaimastvereni. Pood on juba suletud. Kunagi elas mul siin tuttav, hakkan öömaja peale mõtlema, sest tee jääb päris autodevabaks. Ja siis ta tuleb, uhke neljaveoline. Peatub ka. ja ütleb, et sõidab Piibe maanteed mööda Aegviitu. Ebaedu paistab mu näost. Noor mees teeb otsuse. Olgu, ma võin Väike Maarja kaudu ka sõita, need mõned kilomeetrid ( no umbes 70) ei ole mingi vaev. Kell üksteist peatun ema maja ees.

Teekond on selleks korraks läbi. Kõht on väga väga tühi.