Sul on raha, mul on raha...

....raha see pole mitte paha! (Rahapolka).

Niisiis, rahasärul käidud! Kuna pärast seda kohe järgmisel hommikul idablokki veeti ja alles eile arvutisse tagasi, siis nüüd tagantjärele tipin mälestusi kokku.

Neljapäeva hilisõhtu telefoniuudis: logistika paigas, Rakveres pean olema kell 11, et jõuda Kadrina bussile, et olla Kadrinas kell 12, et jõuda Jäneda bussile. Kaasa üks magamisrull ja unerull ja sööki jooki ja muidugi kaanega kohvikruus ja miks mitte termos. Kõik see tähendas seljakotti ja kahtlase kliima vastu valmisolekut riietuse näol. Muidugi oli just mulle alles jäetud katkise lukuga unerull, teised olid poeg 4- ga läbule kadunud ja ei mingeid magamismatte. Kuna selveris on laadapäevad, tuli tublilt varem linna sõita. Selleks oli vaja äratada 1 vihane abikaas. Tulem oli see, et fotokas ununes kummuti peale. Nüüd saab ainult mälu usaldada. Võttisin siis selverist peale muu staffi veel kaks pisikest rummipudelit ühes, poeg 3 roomas telgi ja muu koorma all.

Jõudsime bussile. Haldjatüdruk, kui üks peaesineja, sai kitsa koha autos. Huvitaval kombel oli liinibussi õhustik helge ja ilm ka. Jäneda mõisa trepiprominendid (Odraks jt.) vahtisid küll mind nagu ilmutushirmutist ja küsisid: millega ma olen? Vastasin, et meheta ja telgiga :) Koht leitud, telk pandud, rõõm rinnas rongikäiku ootama. Kohvi ja saiakest andsid tõllakuuri august ilusad tüdrikud. Kohv oli hea. Kõrvale ilmus omakülaprominent- võimuesindaja abikaasaga. Kohe kuidagi ei saa neist ümber. Siis kepsutas sukkades ja pasteldes keska aegne poisssõber paari sõna ütlema, ise kahtlaselt piiludes, et äkki naine näeb. Mulle on rongkäigud alati meeldinud, eriti veel, kui omad sees. Nii ka seekord. Riim ja Hütt torutasid pille, Alte oli oma pika kuuega ja naiste rahvariided on ju niii ilusad. Värvi andsid kreeka tõmmud mehed ja kaunid ungari tüdrukud.

Targalt olin kava kotti printinud ja tegevus käis mitmel laval. Ah jaa, kohvilauas tutvusin vanadaamiga Tartust, kirikinnaste maaletooja - elluäratajaga. Jälle põnev seik. Alustasin siis mõisahäärberist. Seal oli münte ja ehteid näitustatud, rikastele jätkus hõbedat müügiks ja Kärt Summataveti kodarraha ka. Haldjatüdrukul ehtis see juba rinda ja Bianca Mikovitš Maalehest püüdis selle pildile, mille allkirjaks oli: rikas pruut raha rinnas. Näed kui hea, kui vaesel ämmal rikas mini :)

Kuna Rahalaval, rikkuse laval ja roosilaval esineti kordamööda, siis tuli süsteem enda jaoks paika panna. Seda tegingi ja kõndides - jalgu puhates sai tantsu - laulu - sõnaseadmist nautida. Kõik olid ju rahateemalised st. ajakajalised. Õhtupoole sündis veel üks meeldiv kohtumine omaküla ammuäraläinud naise ja tema USAs elava tütrega, kes speissal särule tuli. Vaatlesime siis koos ungari tüdrukuid, kes vihtusid tantsu kannast lahtiste punaste kingakestega ja ei kaotanud neid kordagi. Üldse oli mulle ungari tants - laul kreeklastest omasem, aga tegelt ma ikka see regijoru tädi. Kaheksa ajal saigi veelkord Viru Regi üles lauldud ja Ene Ergmaale paberrullil kätte antud.

Juhtus veel üks kirjapanekut vääriv juhtum. Nimelt sain ikka 150 raha eest külalistemajas voodikoha. See oli juba dušši pärast seda raha väärt, rääkimata soojast voodist, sest nagu hiljem välja tuli oli õues hilisööl - varahommikul mingi kuus plussi ainult. Tuba oli mitme peale ja nii tutvusin ma Merikesega. Merikese tähtsus oli selles, et jälle tungis minu mõttemaailma see Lilleorg (orv). Ükskõik kuhu põgenen, ikka ta saab mind kätte. Kes natuke teemat valdab teab, mis koht see on, kuid praegu jätan küll asja sinnapaika.

Puhkasin siis natuke toas niikaua kuni noored simmanit pidasid. Puhkus oli ettevalmistuseks puukujudest sõdalase pingi lahtilaulmisele keskööl Jäneda Linnamäel. Ja veel üks näide asjades, mis hakkavad toimima, kui selleks valmis oled. Just eelmisel nädalal, kui ajakirjanik Inna Grünfeld kirjutas Baltoskandalist küsisin sõbrannalt, kas tema tunneks tänaval Grünfeldi ära, et mina küll mitte. No, ja seisan siis enne mäetõusu kogunemiskohas ja leian jälle mitmendat korda päeva jooksul enda kõrvalt kauni silmavaatega inimese, kes käis ja nautis säru nagu minagi. Tegin siis juttu ja kutsub mind kõrvale poeg 3, kes ütleb :kas tead, kellega sa rääkisid, see on ju Inna Grünfeld. Nii läksimegi koos mäkke, mina tema toel jaTeet Suur fotokaga kõrval ja pärast istusime kõrvuti pingil. sai juttugi aetud.
Seal sõdalaste valvsa pilgu all võtsid Harju mehed tõsise meeste laulu üles ja Kadrid andsid naistepoolse osa. Ma isegi ei tea, mis kell oli, kui lõpuks unne vajusin.

Järgmisel päeval otsutasin Täku tallis hommikupoolse kava ära vaadata. Eesti ukraina naised on ikka teise temperamendiga ja nende kõrtsilaulud oli Tõnurist tõlkinud eesti keelde. Neid kuulaks isegi veel. Kadrina Kadride kava oli muidugi kõige parem, ikkagi omad sees. eriti kui tõused koos üles ja patsipunumiste saatel laulu ümisetakse. Siis lõpuks jõudis ka Seidelberg pildistama. Ah veel meeleolukas see, et pühapäeva hommikuks olid suured prinditud pildid eelmise päeva kauniskohtadest eksponeeritud seinale. Tase missugune. Poeg haaras ka minu ussitantsu ringi. Ja juba lähenski lõppkontserdi aeg. Leidsin isegi pingil istekoha. Päris lõpus sain tantsu lüüa, kahe aastase lokilise Tähtega, Teele tütrega.

Panen siia veel ühe VT lingi ja oma kommentaarid, hea mäletada, sest ega mina nii hästi kirjutada mõista. Ma lihtsalt meeleolutsen, kuid see tänane tuli millegipärast rohkem kirjelduse moodi. Vist sellepärast, et mitu päeva möödas. Mina peaksin aga kirjutama kohe.
http://www.virumaateataja.ee/080708/esileht/uudised/15047491.php

naine metsast: VT kommentaatorid virisesid Inna Grünfeldi artiklit lugedes kohe viieteistkümnekesi.
mul üks mõtteke, mitte tulutoov st. mitte rahasäru vääriline. Kuna pilet oli jõukohane, siis ei maksa osalejate vähesuse üle kurta. Keegi ju ikkagi selle välja maksis. Mulle just meeldis see rahvahõredus ja kellel rahvapuudus, mingu summerile. Kogunesid õiged inimesed ja need, kes eespool häälekad on, võib olla polnud teil seltskonda ja sõpru. Ja muuseas, Jäneda külalistemaja või mis ta pealkiri nüüd oligi, täitis oma kohustusi säruliste ees väga hästi. ja kaks külapoodi püsisid konkurentsis ( sai nii süüa ja juua). Kõik ei jaksa olla Palmse mõisa kliendid.

naine metsast: veelkord kommenteerijate arvates tähtsamast st. söögist: alati võib toidu kaasa võtta. ühekordsed grillid, külmkotid ja igasugu muu staff on poodides olemas. keegi ei kontrollinud autosid (irw), isegi lemmikjoogi võisid kotti pista. tüdrukud müüsid luugist värskeid saiu ja pirukaid, korralikku kohvi kümne eegu eest...kus te siis olite? saaremaa leiba sai pätsi või poole kaupa ja maasikaid ka karpides. oh teid söödikuid, kaks päeva ainult toidust probleeme teha.. rõõmustanud parem ilusa ilma üle

naine metsast (reklaami vähesusest) : vaat selles on küll õigus, et kui ise oled säruharitud siis läbi reklaami saad ka teisi harida st. kohalegi kutsuda. Ka hilisemaid- varasemaid lugusid ilmus ajakirjanduses vähe. aga noh kui VT hoidis veebis kaks nädalat hindamiseks lehmapildiga linlasi, siis on kallutatus ilmne. Milleks meile rahvarõivaid ja rahvapille kui on papist lehm. Muuseas, kas säru fotosid ka kusagil näeb peale Päevalehe?

vastus sellele, kes ütles et kas soovitan tal väliköögiga kohale minna:
miks nii õelalt, nüüd juba kolm päeva kodus võimalik kõht täis süüa, aga kõhu asemel oleks nagu süda täis. muide, ka peentel prouadel - härradel on tavaks piknikut pidada.

ikka veel tuleb mõttekesi
*ei tea, kas see lavade kujundus ongi nii tähtis kui sellel tantsivad - laulavad - mängivad pilli kaunites riietes esinejad
*ilmselt ei sattunud Te Ajaloomuuseumi näitusele \"Münt ja ehe eesti rahvatraditsioonis\" ajal, mis oleksite saanud kuulata Leimuse ja Kippari jutte rahast. Siis poleks avamise rahateemaline loeng ? (viis minutit) nii mõttetu näinud. See just kutsus uudishimu äratama ja näitust külastama.
*kahju, et keegi kommenteerijatest ei ole esile tõstnud eriti meeldejäävaid kavasid, kus rahale ligineti autentsete rahvajuttude ja lauludega, võib olla isegi pieteediga. Tundub, et säru temaatika ei väärigi kommentaare.
*ega need valitsusjuhid olegi miskit kõnemehed, peaasi, et täidavad oma ülesande ja säruraha leiavad

...ega me ise ju ka tea täpselt, kes need vanad tegijad on. Lugesin kavast, kellele oli usaldatud lavade kavade juhtimine: Kai Tingas, Sirje Luik, Anne Peäske, Tiit Alte, Raivo Riim, Reigo Tamm, Samuel Golomb, Jaan Lõõnik, Kadri Mägi, Ervin Lember. Kunstiline juht ja lavastaja oli Igor Tõnurist, kunstnikud Jule Käen ja Riina Vanhanen.
Kõiki ei tunne, aga keda teadsin need küll väsimuse märke ei näidanud. Tegelikult olid kavad ikka väga head.

Lõpuks tahaksin rääkida edeva muti edust poe ees, kus sattusin vestlema nooremat sorti meesterahvaga, kes nagu tahtis särule minna ja nagu ei tahtnud ka. Kutsusin teda ikka ja nii sattusime jutuhoogu. Vaatas tema mulle otsa ja ütles: imelik, välja näete nagu neljakümnene, kuid jutt on vanainimese oma
Ja teine mitte üldse eestimaalastele omane kiitus tuli ühelt naesterahvalt, kes kiitis mu pikka kootud mantlit. Vot nii.

Tunnuslauluks paluks ümiseda: raha paneb rattad käima, kas sa seda ei tea..