Miks mitte selline lahendusnurk?
Meil on neli pööripäeva ja neli aastaaega ja on päikesemärgid, mis aastaaegadesse paigutet.
KEVAD - jäär, sõnn, kaksikud
SUVI - vähk, lõvi, neitsi
SÜGIS - kaalud, skorpion, ambur
TALV - kaljukits, veevalaja, kalad
Võiks asjale läheneda nii, et inimene on looduse osa ja otsida märke sealt.
Kevad on TULEVIK,
kõik ärkab ja tärkab. Sel aal sündinud on uuele avatud, otsivad lahendusi. Kui jäär on veel muutlik, nagu selle aegne ilm, siis sõnni aeg on kesk kevadet ja kaksik juba ühe poolega suvesse siirdub.
Suvi, see ju OLEVIK,
nii kaunis ja kindel, siin ja praegu. Kui kevad on laps (kevade laps!!), siis suvi on täiskasvanu oma parimas loomeeas. Niisamuti on vähk veel ühe sõraga lapsekingades, lõvi kesk suve tugevalt neljal käpal ja neitsi vaatab juba veidi sügise poole.
Sügis ehk MINEVIK
hiilib oma hiilimised läbi kaalude. Küll kaaluks veel suvve aga... sealt ta juba paistab, see küps sügis ja annab mõtteainet skorpionile hingedeajaks ja küpsust koos igavikuliste mõtetega amburile
Talv - puhkeperiood - IGAVIK ,
mille igavikulisus on sisse külvatud kaljukitsele, veevalajale ja kaladele ja mis saab ikkagi TULEVIKUKS.
Kõik märgid, kes keskel, ei taha muutuda (sõnn, lõvi, skorpion, veevalaja)
Tihti teevad nad oma paigalseisuga lähedastele haiget, eriti muutujatele (jäär, vähk, kaalud, kaljukits), kelle elu ja käitumine muutub pidevalt ja kes omakorda oma muutliku rabelemisega tekitavad teistele peavalu.
Viimased, ehk muutlikud, kõikuvad, otsutusvõimetud (kaksikud, neitsi, ambur, kalad) on sellele vaatamata kohanemisvõimelised - kuhu maha paned, sinna kohaneb, mis sest, et kõigub.
Nii ongi muutujad juhtoinad, kes loovad uut elu,
Paigalseisjad on eluhoidjad ja
muutlikud on sidepidajad kõigi teiste vahel, nn. suhtekorraldajad
Ja nüüd veel õpetus: kui on päiksemärgis see iseloomujoon, mis sulle loomupärane ja meeldib - arenda seda.
Kogu eespool kantud teooriat ära võta isiklikult, sest see on ainult üks vaatenurk, aga kümmekond aastat inimesi jälgides minu jaoks asi toimib.
Muuseas, kui kedagi huvitab, siis mina olen päikesemärgilt ambur. Kahju, et ei jõua algarvu meemile täna vastata.
Öö hiilib nurkades.
TAGASIVAATED III
Jätkan hommikul. Tahan olla individualist ja rääkida endast ja kasvulavast.
Kes ei tea ja kes teada tahab selle jaoks ütlen, et olen alevilaps, kaheksa korteriga selle aegsete mugavustega kivimajast, vee ja vanniga, maja taga puukuurid, lehtla, liivakast ja aiamaad. Kes viiekümnendatel sündinud kujutleb kindlasti seda 60-ndate alevit: kivist majadega palistatud Pikk tänav, kool peaaegu üle tee, raamatupood kõrvalmajas, kommipood, kultuurimaja, kirik, park ja palju kanalisatsioonita puumaju. Alevi ääres eramud, kus veel sel aal siga ja lehma peeti.
Lisaks sellele oli mul suveelu kahe vanaema juures. Üks elektrita asunikutalu suurte mõisa rehe kivimüüride vahel, vanaisa surnud, vanaema lehma, siga, lambaid karjatamas, marju korjamas, kartuleid muldamas, mina õues asjatamas või köögis lugemas. Lugema hakkasin enne viit eluaastat, nii meeldis. Teisi lapsi ligiduses polnud, vahest poe juures nägin mõnda.
Pood asus mõisas ja vot sellest mõisast tahtsingi ma oma kujunemisloos rääkida. Selle puust mõisahäärberiga oli mul eriline suhe.
Ma olevat isegi mööda puust treppi üles minnes pea olematut seelikusaba kahe käega kinni hoidnud. Kujutlesin plikana, kuidas ma pargis päevavarjuga ringi kõnnin ja tiigil paadiga sõidan.
Mõis oli sel ajal nii nagu oli, ilmselt küllaltki räämas: ühes otsas pood, teises elas mingi suur pere, kuid saalis näidati õhtuti kino.
Olen sellest pikemalt kirjutanud, kuid pole veel jõudnud siia üles panna. niisiis SEE mõis. Muuseas käisin seal just eelmisel nädalal. 90-ndate lõpus hoone põles armutult, nüüd taastab teda Narva ärikas, umbvenelane, aga sarikad olid juba peal.
Isa vanematekodus, kolme kilomeetri kaugusel, olid hoopis teised lood. Isa vanaisa ostis ammeerikamaal teenitud miljon sendi eest kohaliku mõisasüdame, puust häärberi, pargi, tallide ja metsaga.
Loomulikult 40-ndatel see nn. suurtalu natsionaliseeriti ja minu mäletamise ajaks oli mõisamaja hävinud. Kuid mööbel toodi tütre st. minu vanaema talusse. Kujutlege musta pianiinot, millel küünlajalad, klaasidega raamatukappe, suurt ümmargust lauda, kanapeed, kummuteid, puhvetit ja siis seda valget magamistoa trümood koos mukkimistooliga!
Tegelikult oli see kõik lihtne, peamiselt külatisleri töö, kuid mina teadsin juba viieselt mismoodi üks mõis võis välja näha. Nii et selline lava ühele taimele.
Keskastme koolilapsena sai must bipolaarne isiksus: ühelt poolt talurahva kultuuri mäletaja ühe vanaema kodus (kirstud, käsitööd, kangasteljed) ja teisalt midagi peent ja ebamaist, mis küll valesse raami paigutatud, sest isakodu polnud ka mingi häärber, vaid kolme toa, köögi ja pööninguga maja. Eriliseks tegitki selle asjad. Sellise pagasiga leidsin ennast tihti koolimuuseumi pisikestes ruumides, kus osutusin õpetaja Eduard Leppiku üheks lemmikuks.
Ema mul elas väljaspoole, ta polnud eriline kodu settija ja vana aja asjad ei läinud talle üldse korda. Nii viskas ta välja imeilusa suure "puhvetikolaka" ja ostis asemele valged köögikapid.
Oma esimesse päris tuppa, mille sain ridamajas kahekümne aastaselt, paigutasin siis vanaemalt päranduseks saadud sellesama lapspõlve valge trümoo koos riidekapiga. See oli minu jaoks õnne tipp. Kušetile teise vanaema valge pitsidega päevatekk koos patjadega, põrandale triibuvaip ja nii saidki kaks kultuuri kokku.
Hiljem õnnestus ema sõbranna mahajäetud majast ära tuua kummut.
Sellest algasid mu korjeretked. Uskumatuid pilkavaid pilke eirates kolisime noore abikaasa ja pisipojaga ridakast ema juurest kahekorruselisse eestiaegsesse puumajja, kus vesi sees, kuid kemps koridoris mitme peale. Toad olid kõrged ja omapärased. Siis juhtus küll suur maitsevääratus mil maksin kergema vastupanu lõivu: nimelt surus minu lõvist ema meie kodusse terve Leedu elutoa (polnud küll nii hull kui nn. narva sein ja tugitoolid ja diivan olid ilusa disainiga, aga ikkagi).
Vedasin seda ja vean osasid osi juba 30 aastat ühest korterist teise. Magamistoa suutsin säilitada, korjete tulemus on see, et nüüd on mul seda "koitand kolu" terve 100 ruutmeetrine korter täis.
Niipalju siis oma isikliku ruumi kujundamisest minevikuinimese silmade läbi. Ka pojad on osaliselt paadis, nühkinud ja lihvinud. Kes meie korteris käinud ütleb, et selles on hing. Minu hing oleks ikka majakeses, aga senini maksan mugavusele lõivu. Ühe vanaema Rehe talu jäi suurtele sovhoosipõldudele jalgu, tee künti üles, elektrit keelduti sisse panemast, aasta tagasi langes lõpuks katus sisse.
Teine maja läks teisele lapselapsele ja kuna temal on mehega ühine arengukava, siis kodu kaunistamise ja kujundamise auhinnad ei ole neist mööda käinud, lisaks veel 200 pealine lambakari. Kas minus räägib kadedus? Ikka. Kas oleksin ise sellest niimoodi välja tulnud? Ei, oma abikaasaga mitte. Tema kasvulava on omaette fenomen, ei kuulu praegusesse analüüsi.
Olen oma mõisapuudust likvideeerinud sellega, et igal võimalusel käia, vaadata, imetleda või kurvastada ja korjata pilte oma kollektsiooni.
Teine lapsepõlve jäänuk on surnuaed ja kirikud. Ütlen jäänuk, sest nad on minusse jäänud. Reisidel, kui teised naised tormavad kaubandusse, otsin mina üles kiriku, need mu templid oma sajanditetaguste seintega. Juba aastaid võin tundide kaupa kõndida haudade vahel ja mõelda kaduvikust ja igavikust.
Selle nimetu tunde vaigistamiseks hakkasingi tegelema sugupuude uurimisega, vana ajaloo uueks lugemisega (nõuka aegne kooliõpe) ja lähedaste elulugude kirja panemisega. Vanaema Nete oma on juba kaunilt Kirjandusmuuseumis, ema noorusaeg valmis eelmisel suvel tema 80 aastaseks sünnipäevaks, enda lapsepõlve ja kooliaastaid on tükk arvutis.
Nii see minevikus olemine- elamine igapäevaselt käib. Ainult tihti ei saa sealt välja ega korterisse tagasi. Siis käib keha ees ja hing lohiseb järele. Vahest tekib hirm, et ta ei leiagi keha üles, vaid jääb suurte põlispuude alla puhkama. Tuleb siis kehal üksinda tegutseda ilma hingeta. Nõudepesemine, koristamine ja triikimine on kerged, aga katsu sa hingetuna magada. Siis peavad palved jälle hinge koju tooma ja esivanemate vaimud elada aitama.
Luuletus ka
Kodu imelisem töö
Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö.
Sügav, valgemeelne, vaikne,
kodu imelisem töö.
Vaata, vari, koduvari
mustav kulla põhja pääl,
kaevurakk ja metsaladvad,
põuapilved siin ja sääl.
Vaata, sügavuse siidis
kõige üle kesköö paar -
see on kodu, see on kodu ,
soode taga oma saar...
Soode taga - sammal pehme,
sõnajalad, kitsas tee -
sine tegi hinge silla,
muinasjutt jõi ära vee...
Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö -
sääl on kuskil teiste keskel
vanemate kaunim töö.
/Ernst Enno/
8 kommentaari:
võtsin sõnast kinni ja kirjutasin oma mõttekesi. välja tuli päris analüüs ja üks endas sorkimine, põnev, teised peesitavad rannal ja mina tegelen enese paljastamisega toas arvuti taga! pähh, puhas pornograafia.
küll on armas, et blogimaailma sattusid ning lugejatega mõtteid jagad.
ma laenan Sinult ühe väljendi ka oma tulevase blogijutukese tarvis.
nii, et muutud seega klassikuks, keda juba tsiteeritakse ;-))
nb! veidi kahju on mul praegu sellest, et tööd ja tegemist nii palju, vaid tükati jõuan teiste blogisid lugeda, enda oma vaid pinnapealselt täiendada. kuid tuleb talv... ja pikad sügisõhtud...
klassikuks kasvamine kaunistab, aga tegelt on sul õigus, ka mina pigistan oma blogisõltuvuse suvetegemiste vahele, küll sügisel jõuab korrigeerida, punkte ja muid täpikesi lisada :D
Lugesin su mõttearendust mõnuga. Mulle tundub, et sinu määrtlus päikesemärkide järgi läheb minu kohta päris täppi. Olen Kala. Tunnen ennast nii mõnigi kord "suhtekorraldajana" nii tööl kui ka mujal. Ja kohanemisvõime on mul ka päris hea.
Nagu ma sinu kirjatükkidest varemgi olen aru saanud, oled sina selgelt minevikuinimene. Ma saan sinu püüdlustest ja hoolimisest aru ja pean sellistest inimestest lugu. Ometi olen ma ise teistsugune. Võib-olla on asi pisut ka päritolus. Mu vanemad oli väga vaesed oma lapsepõlves ja nende kodudest ei tulnud midagi sellist kaasa nagu sul. Kõik, mis neil elus vaja oli, pidid nad alles ise looma. Samamoodi mina ise. Mul on küll üks ilus vana kummut, aga see on pärit majast, mille mu vanemad ostsid. See maja oli omal ajal isa lapsepõlveaegse kõige rikkama mehe talu. Seal oli küll sellist vanaaegset ilusat mööblit, aga joodikust poeg järjest küttis nendega ahju. Minu jaoks oli see ikkagi võõra elu mälestus ja suurt nostalgiat ma ei tunne. Kuna oma perest pärit vanaaegset kraami ei ole, siis võõrast ma ei taha.
Ka mina ootan sügist, kui aega rohkem, et mitmed oma päritolu lood läbi kirjutada.
algarv, kalad on ju kunstnikud, oleksin pidanud taipama su maale vaadates.
ootan huviga sinu päritolulugusid. kas Tartu Kirjandusmuuseumis viimasel kokkusaamisel öeldud Marju Lauristini lause "elulood algavad viiekümne künnisel" läheb täide? ise hakkasin sugupuude uurimisega ja aktiivse kirjutamisega tegelema u. 5 aastat tagasi.
Avastasin selle blogi, kui ma otsisin internetiavarustest oma lapsepõlveradasid. Leidsin, et ka blogijat paelub minu sünnikodu Pudivere mõisahoone koos pargiga. Blogi sisu iseloomustab blogijat kui aktiivse eluhoiakuga kirjandushuvilist ja tundeerksat inimest, keda huvitab möödanik. Seda üllatavam oli kirjutaja kergelt halvustav suhtumine mõisa praegustesse ja endistesse asukatesse. Praegune mõisavalduse omanik ei ole "narva ärikas", vaid on transpordiettevõtte omanik, kelle esivanemad on pärit Pärnust. Tema abikaasa on lahkelt ja sõbralikult tutvustanud paljudele uudistajatele oma eravalduse taastamist. See töökas perekond on mõne aasta jooksul korrastanud pargi, remontinud kõrvalhooned aida ja viinakeldri, koristanud prahist ja võsast maalilised viinavabriku varemed, puhastanud ja taastanud väikese tiigi. Kahjuks mõisahoone täielikuks taastamiseks endisel kujul puuduvad igasugused endisaegsed joonised ja renoveerimise projekt, kuna need hävisid Triigi mõisa põlemise käigus. Isegi vanu fotosid on vähe säilinud. On tore, et leidus perekond, kellel on tahtmist, aega ja raha, et anda uus elu sellele kaunile pargile ja uhkele majale. Just sellele majale, kus oli "ühes otsas pood, teises elas mingi suur pere", selle "mingi" suure pere liikmena on mul olnud õnn ja au nimetada seda paika läbi aastakümnete enda koduks.
Lp. Anonüümne
leidsin juhuslikult tagasivaatel kommentaari ja ei saa tekkinud pahameelest aru. Miks rida
//Mõis oli sel ajal nii nagu oli, ilmselt küllaltki räämas: ühes otsas pood, teises elas mingi suur pere, kuid saalis näidati õhtuti kino.//
tekitas negatiivseid emotsioone. Olin algklasside tüdruk, kõrvalolevast alevist ja väljendasin täpselt oma selleaegseid tundeid. Halvustavat ma selles küll ei näe, sest ma ei tundnud selle pere lapsi nimepidi. Käisin mõisas ainult poes, mingil ajal filme vaatamas ja hiljem posti järel. Nii et vabanda veelkord, kui sind nende sõnadega solvasin. Kui oleksin leidnud näiteks sinu blogist lause: "poes käis koos vanaemaga mingi võõras haige jalaga tüdruk", siis mina seda solvanguna poleks võtnud, sest püüdsin anda edasi oma selleaegseid emotsioone. Aga siirad vabandused sellegi pärast.
Nüüd aga väljend narva ärikas. Seda kasutas jutuajamises kohalik ehitusmees, kellelt suvel, neli aastat tagasi mõisa saatuse kohta pärisin. Hiljem pole sinna ligidale julgenud minna, sest maja ümber haugub ketikoer ja eravaldus pole kolamiseks. Tore, järgmisel suvel astun kindlasti juttu ajama, hea, et ütlesid. Suvel pärast surnuaiapüha sõitsime seda teed mööda, mis läheb enne mõisa, sest sissesõiduteel oli ees haagisega veoauto ja arvan, et iga eraomand vajab kaitset. Eriti sellises üksikus kohas.
Tore, et mu blogi üles leidsid, loodan, et saame sellel teemal edaspidigi rääkida. Ja aitäh õppetunni eest. Järgmisel korral olen sõnadega ettevaatlikum.
Pilte pole tõesti, mul mõned eestiaegsed ema kooli omad ja see 1997 aastast ka väga nigel. Hakkasin nüüd vanaema mälestusi blogisse kirja panema, elas tema ju Pudiveres 1922 - 1975. Veel on mul üks kurb lugu "Sügise lõhnad" (august või september) Kui midagi põnevat kuuled, siis kirjuta emmeliina55@hot.ee
Lp.Emmeliina.
Tänan vastuse eest minu kommentaarile. Pahane ei ole ma kohe kindlasti, ennem nukker. Tegelikult riivas mind blogis väljend “narva ärikas”, sest vaatamata rahvusele ja keeleoskusele kuulub sellele perekonnale minu lugupidamine. Ka mina ei ole söandanud nende privaatsust ilma loata häirida, õnneks on võimalik ümber pargi jalutada avalikul teel. 2007.a. suvel rääkisime perenaisega pikemalt, käisime mõisas ja jalutasime pargis. Jään ootama uusi mälestusi ja fotosid Pudiverest.
Postita kommentaar