Virust Võrusse

Viirusnakkusest tingitud paus muutis sõrmed vedelaks, isegi vaim oli nõder.
Nüüd püüan haigust seljatada ja vanu meenutusi taastada

VÕRUMAA 23-24 detsember

Mis saab veel toredam olla kui kasutada töövabu päevi reisimiseks! Alustasime päeva varakult. Tartusse viis kena talvetee. Aga see, mis mind edasi ootas, osutus juba seikluseks. Olen Võrumaal väga vähe käinud ja südatalvel mitte kunagi. Välja arvatud Looduse Omnibussiga märtsis 2006.

Keskpäeval pöörasime Kanepisse. Olen selle paiga tähtsusest enda perekroonikas kirjutanud ja alevit 2008.a. suvel väisanud. Seda põnevam oli talvekohtumine. Leidsime kirikust õpetaja Margiti ja külma trotsides vestlesime mõned minutid.
Siin ongi kirik, mille kirjades alates 1783-ndast minu emapoolse vanavanaisa eellased, kes said siin  perekonnanime, mille kirjutas üles  pastor Roth juba 1809.a. Siit kümnekonna kilomeetri kaugusel Sõreste mõisas teenis lapsetüdruk Ann Raggas, kes julgelt nõudis alimente noorparunilt, meditsiinitudengilt Alexander von Kielilt läbi Tartu kohtu, oma 1863.a. sündinud poisslapsele.
Ei saanud Ann õigust. Nüüd puhkab ta juba 1935-st aastast Põlva kalmistul oma kutsarist mehe kõrval, kellega tal sündis hiljem vähemalt 11 last.
Tema unehelich son Johann jõudis oma naise ja lastekoormaga lõpuks Virumaale ja suri emaga samal ajal. Ilmselt ei kohtunud nad pärast Johanni lahkumist enam kunagi, sest Ann jäi vanaduses pimedaks.

Paneksin selle liini teema juba lukku, sest arhiivitoimik on nii loetamatus saksakeelses kirjas. Ometi tahaksin sellest härrasrahvast rohkem teada. Lihtsalt uudishimust. Juba see, et Anne üldse leidsin ja legendi ellu kutsusin, oli minu jaoks palju tööd ja ka puhast vedamist.

Millegipärast on mul tunne, et kui kasutan üht mulle kobamisi antud kontakti, siis hargneb lugu veelgi. Mis määratud, see tuleb.

VÕRU paistab

.....

Külalislahkus nauditud, keha kinnitatud, viis auto mind hoopiski Võrust välja

VASTSELIINA

Koht, kus viibisin esimest korda ja mida teadaolevalt me Lõuna-Eesti eellaste elupaigaks pole täheldatud. Meie omad hoidsid rohkem Põlva poole.
Ega see paika pisenda. Mis sest, et seekord ainult surnuaiaga tutvust tegin. See-eest, milline lumi!

Meil, põhjas....on küll teistsugune.

Võõrustajaproua rääkis, et siin tühjal maa-alal olevat "katkuhauad", et ka tema eellased on siia maetud.   Hiljem seda ala kasutada ei tohtivat. Kahjuks ei leidnud koduste meetoditega öeldule kinnitust st. internetist. Aga väga huvitav oleks teada, mis epideemia seda kanti nii armutult laostas ja ohtlikuks tegi. Kuna ma jonni ei jätnud, siis kandsid otsingud vilja. Allolev on koopeeritud Vastseliina Gümnaasiumi koduleheküljelt:

Vastseliina kalmistutest

Kalmistud on “lõpetatud inimsaatused”, nagu ütleb Juhan Peegel. Kulutame raha, hoolt ja vaeva neile, kes ei vaja enam midagi. Aga eks me tee seda endi pärast. Ja kalmistud on ka meie kultuurilugu, varasemate seisukohtade ja hinnangute ajalugu, märk olnust. Vastseliinas on kokku neli kalmistut. Neist kaks on vanad ja kaks uued. Viimastest kuulub üks eesti ja teine saksa kogudusele. Neljast vanim on nn. “Rootsi surnuaed”. See matmispaik on Vastseliina kirikule üsna lähedal. Nähtavasti on see vanem kui kirik, mis valmis 1728. aastal. Viimased maetud on aastatest 1845-1847. Teisest kalmistust pole kahjuks midagi säilinud. Ristid on lagunenud ning endist matmispaika katab kuusemets. Üks suurematest kalmistutest on saksa surnuaed. See on pärit juba 18. sajandist. Ta asub kirikust umbes 300 m Vastseliina poole. Sinna maeti ainult sakslasi. Praeguse kalmistu õnnistamisaeg ei ole täpselt teada, kuid arvatakse, et esimesed hauad on Vastseliina kalmistule tekkinud 1790. aastal. On veel üks matmispaik, mida võib surnuaiaks pidada. Selle asukoht on kirikust Vastseliina poole 800 m paremat kätt. Sinna on maetud koolerasse surnud inimesed. Selle surnuaia täpset vanust pole teada. Praeguseks on ta täielikult võsastunud. Räägitakse, et selle matmispaiga üleskaevamine võib tuua palju õnnetust, sest pole teada, kas sellega on võimalik kooleralainet jälle valla päästa.

Vaade Vastseliina kalmistule. Peavärav

Enne 1790-ndat aastat oli surnuaia asemel mets. Algselt olid mõõtmed väikesed - 1,5 ha. Praegused mõõtmed on juba märgatavalt suurenenud, umbes 10 ha. Kalmistu pikkus on u. 800 m ja laius 300 m. Surnuaeda läbiva 2,5 m laiuse peatee tõttu on on prahivedamine ja muu liikumine kergendatud. Peateega ristuvaid umbes sama laiu teid on neli. Kalmistu asub tasasel pinnal, tal on korralik peavärav koos uue aiaga ning korralik parkla. Üldmulje on puhas. Ülemist osa nimetatakse “uueks surnuaiaks”. See on kolmandast ristteest lõpuni. Üldiselt on suurem osa haudadest kalmistu paremal poolel. Varem olid peateest vasakul kõik üherealised matuseplatsid, mis olid ka odavamad. Perekonna platsid on paremal pool.. Surnuaia peavärav pühitseti 5.juunil 1932.aastal. Seda hakati tegema kirikuõpetaja Eduard Hermitsa eestvõtmisel. Ehitati Joosep Pütsepa joonise järgi, tsementosa Feodor Kallatúkov – Rakkest, raudosa Juhan Jakobson Vastseliinast, värava tähed ja ristid on vasest valatud Gustav Peetsi vabrikus Tartus ja kullati Johhanes Alt´i poolt Tartus. Värava ülaosas on kiri: “Tulge tagasi inimese lapsed”.

Valla koduleheküljelt nopin enda jaoks huvitavat:
Vastseliina muinasaja piiskopilinnus, 1342. Hävitatud linnuse kohal ongi Vana-Vastseliina. Esimene kirik olevat ehitatud linnuse õuele, kuid selle hävitamise järgselt, kuue km. kaugusele. 1901.a ehitati kirik põhjalikult ümber. Üle 800 istekohaga. Kuigi kõrvuti luteriusuga eksisteeris õigeusk ja levisid vennastekogudused.
Mõisa häärber hävis 1926 tulekahjus.
Ajalookirjutistes figureerivad mulle täitsa võõrad nimed: Laasva, Loosi, Misso, Orava. Ometi midagi tuttavat. (Arvasin, et Orava ikka rohkem Petseri pool. Olin seal 1971.a. malevas) Kapela, Tsolli, Perametsa...

Kooli õpilased on teinud tänuväärset uurimistööd ja kui mul oleks valla külade kohta materjali vaja, siis saaksin palju põnevat teada.

Pakane näpistas sõrmeotsi, lumes sumpamisega ei saanudki sooja ja pimedus lähenes. Oli vaja veel Võru surnuaiale jõuda.

Aga sellest juba homme

Aaverest, mineviku varjudest ja tulevikust

Fotod on head. Digifotod on head. Kui nad on katalogiseeritud. Mul enamasti on. Sellepärast saan tegemata teod heastada ja endale lubatut täita.
Kuna minuga on nii, et üks asi viib teiseni, siis selle vana looni viis mind tegelikult uus dok.film
"Saaremaa päikesepoisid". Kes ei näinud, neile selgituseks, et film rääkis Sõmera Erihooldekodu kasvandikest.

Ka meie maakonnas on oma päikeseinimesed. Nõukogude ajal Aavere mõisas, hiljem Vaos, nüüd otsaga Tapal või ilmat mööda laiali.

AAVERE MÕIS
Aavere jäi minu nõuka aegsest elukohast Väike Maarjast piisavalt kaugele, et sinna mitte sattuda. Sellepärast toimus esimene külastus 90-ndatel Muinsuskaitse Seltsi korraldatud "mõisatuuril".
Siis oli mõis juba põlenud. Suur, väärikas ja kurb häärber.
Möödunud aasta oktoobri lõpus, päeval, mil meil sadas maha esimene lumi, tegime Anneliga sinna pildistamisretke.
Häärber püsis endiselt - suur, väärikas ja kurb.

Veidi ajalugu:
Afer eraldus Kiltsi mõisast 1770- ndate paiku. Algusl kuulus Tiesenhausenitele, siis Harpedele ja kuni võõrandamiseni 1919, oli omanikuks August Berends. Proua Anna Harpe, kes 1938 aastani Eestis elas on oma mälestustes meenutanud kaunist loodust ja mõisa-aega.

1877-1881 valmis eesti üks kaunimaid neugooti stiilis mõisahooneid. Keskosast ühekorruseline, otstest kahekorruseline kivist ehitis. Mõlemal pool olid tiibade vahel terrassid, esifassaadi keskel suur klaasitud veranda.

Portaal "Eesti mõisad" annab teada, et vanadekodu paiknes mõisas seitse aastakümmet. Kui 1996 aasta põlemiseni, siis tõepoolest.

Pildistada oli seal oksarägu sees väga raske

maja taha terrassile oli ennast kasvatanud kuuseke

muistse viinaköögi allesjäänud hiilgus

karjakastell

AAVERE INVALIIDIDEKODU, Tamsalu külanõukogus

Selle kohta leidsin materjali imevähe. 

1960-ndal ehitati (pigem tahan öelda, et rikuti) hoone täiskahekorruseliseks. Peauks asus vasakus tiivas. trepp oli tahutud kivides, madal, vaid mõne astmega. Ümberehituse käigus tehti parempoolsesse tiiba kõrvaluks. Hoonet kasutati invaliididekodu magalana

Panen siia meeldejätmiseks ja 1970.a. piltide vaatamiseks

ftp://195.80.111.130/pub/HTTP/Fotokogu/A228/Aavere_mois.pdf

ja hoopis teine, aga teemaga haakuv

http://www.virumaateataja.ee/312943/priit-adler-aitab-elule-haabuvaid-kulasid/

Selle ajaleheloo saan kokku võtta järgmiselt. Oli kord Järvamaal ilus, väike Võhmuta mõisa poolmõis - nimeks Metsamõisa (Karlsbrunn). 1850-ndatel aastatel rajati häärber ja park. Elamine kuulus Zoege von Manteuffeli suguvõsale, Ernst Manteuffelile. Mõisa ostis eesti mees Arnold Adler, kes hiljem mõrvati punaväelaste poolt.

Ja hoonest sai Aavere Internaatkodu Metsamõisa osakond. Kõik oleks olnud nagu tavalise nõuka ajal, kuid kauni hoonega oli saatusel kurb lugu. Kui just saatuseks nimetada seda, et Internaatkodu selleaegne juht Oskar Kriiva lihtsalt otsustas maja lammutada ja enne seda tühjaks tassida. 

1970-ndate aastate lõpul lõpetati Metsamõisas tegevus ja hoolealused jaotati Aavere ja Koeru hooldusasutustesse. Hoonele tehti veel enne tegevuse lõpetamist paberitel remonti ehk tegeleti sotsialistliku omandi riisumisega. Ilmselt oma teo varjamiseks maja lammutati. Uksed, aknad, seinapaneelid, glasuurahjud olevat müüdud Peipsi äärde. Üks glasuurkamin olevat isegi ENSV kõrge ametniku suvilas. Vot nii käisid toonased lood 1983 a.

Kui ma nüüd edasi spekuleeriksin, siis arvaksin, et Aavere mõisahoone tulekahi on nagu järg sellele kummalisele ärastamisloole.

Ja nii on vanu aegu  jäänud meenutama ja saladusi varjama sümboolne elupuu

TÄNAPÄEV

Kuna pärast suurpõlengut kolis hooldekodu samasse valda Vao külla, millest olen sel aastal kirjutanud, siis katkes Aavere seos "päikeseinimestega"

Aavere külaga pidid olema sellised lood, et mõisa pool on Väike- Maarja vallas ja suurem pool Tamsalu vallas. Asus ju mõis hoopis ajaloolisel Järvamaal, mitte Virumaal.

Me seda kõige otsemat teed ei teadnud. Muidugi oleks võinud riskida. Aga sõitsime siiski Pikevere risti ja sealt viidaga osutatud suunas. Kuigi maa kauni lumega kaetud, oli tunne, et oleme sattunud jälle "ääremaastumise peale".

TAVAKODANIKU MÕTTED

Kui algusteema juurde tagasi pöörduda ja vaatenurk erivajadustega inimestele suunata, siis ...
Maailma hästikorraldatud plaani halva teostuse tõttu on meie ümber ja hulgas inimesi, kes vajavad ööpäevaringselt kõrvalabi ja järelvalvet. Meeldib see meile, või mitte. On lapsi ja on täiskasvanuid. Osa sünnivad sellistena ja osa kasvavad sellisteks. Eks me kõik vanane ja kulu elu käigus. Mõnel õnnestub see lihtsalt paremini ja aeglasemalt. Mõnel aga kuluvad varuosad kiiresti ja ei kuulu vahetamisele, sest tagavaraosi lihtsalt pole. Nii keeruliseks on inimene ehitatud.

Ühesõnaga, kui siia ilma sündinu juba algusest saati vajab erihoolt ja kui omaksed paljudel põhjustel ei saa või ei oska seda hoolt jagada, siis ta pannakse erihooldekodusse.
Aga kui erihoole vajadus tekib "kulumisel" , siis tuleb tal samuti erilise hoole alla minna.
Ametnike keeles nimetatakse seda erihoolekandeks ja inimest, kes seda hoolt saab  - juhtumiks. Ja inimest, kes tööd koordineerib - juhtumikorraldajaks.
Kenasti kõlavaid ameteid on meil veelgi : Filmist saime teada, et erihooldusel olevate inimeste eest hoolitsejad on tegevusjuhendajad. Eks see mõneti ole õige, sest kõik, mis me teeme, on tegevus. Ja teenust saav inimene pole lihtsalt hoolealune, vaid on klient.
Ja kui lapiga tädi mitte just erilise remondiga ruume puhastab, siis on ta "puhastusteenindaja".
kas hoolekanne iseenesest sellest paremaks muutub - mine tea.

Kui minna Sotsiaalministeeriumi koduleheküljele, siis on ööpäevaringsete erihooldekodude nimistu pikk. Arvan, et kliente umbkaudselt kolme tuhande ringis. Aga võin ka eksida.

Kõikides nendes asutustes, nagu filmis näidatud Sõmera, töötavad igapäevaselt inimesed. Ja teevad seda veidi rohkem kui miinimumpalga eest. Töö on kurnav, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Tasu selle eest meie hindadega võrreldes pea olematu.
Filmi vaadates tabas mind ketserlik mõte, mis siis saab, kui ühel päeval need klienditeenindajad - tegevusjuhendajad lihtsalt ei lähe enam selle palga eest tööle. Või lähevad sedasama tööd tegema kusagile mujale ja hoopis teise palganumbri eest.

 Mis siis saab nendest kolmest tuhandest ebastabiilse remissiooniga psüühikahäirega inimestest, kes sageli veel liitpuudega ja kohtumääruse alusel hoolekandeasutusse paigutatud?

Sellest saan ma küll aru, et suurte ja lagunevate mõisahoonete asemel hooldatavad uutesse ja üha parematesse tingimustesse paigutatakse.
Kuid võib olla oleks kasulik rohkem inimestesse panustada kui näiteks toa seinte värvilahendusse?

See pilt näitlikustab vabapidamist kohaliku maantee ääres . Tagasiteele pöördudes olid loomad kadunud. Ju nad juhatati õhtuks koju.

13. 01. 2013

Oeh, juba kolmeteistkümnes ja ma pole veel andnud ühtegi kirjalikku lubadust. Kas kavalus ja alalhoidlikus - no et kui pole kirjas, siis pole vaja täita.

Panen siiski kirja nii meenutusi, kui tulevikuväljavaateid.
1. blogimisest
Kuigi mõnus keskealiste blogijate punt (mina kaasa arvatud) on valdavalt oma suhtumist blogimisse ja eriti kommenteerimisse muutnud, ei kavatse ma sellest tegevusest loobuda. Pigem suurendan postituste hulka ja LUBAN, et korrastan oma reisipäevikud ühise nimetaja alla ja sõlmin piltidega juttudeks kokku pooleli reisilood. Küsimata endalt, et kellele ja milleks. Ikka meelespidamiseks.

2. söömisest
Mulle meeldib süüa. Mulle ei meeldi tavalised nn. lihtsad toidud. Mitte üks raas. Sellepärast on mul endaga raske leppida ja tasakaalu leida. Nimelt raha pole nii palju, et osta seda, mis isutab. Ja valel ajal on kõht tühi, mis kajastub nn. õhtuõgimistes pärast töölt koju jõudmist st. kella kaheksa ajal. Lisaks lisandub toidule õlu või vein ja ongi kena polster peal. Kui joovastava joogi manustamata jätan, siis asendan selle kindlasti šokolaadi või pehmete kommidega. Valikud ei jäta just palju salenemisruumi.
LUBAN, et vaatan oma toidukava veelkord kriitiliselt üle ja püüan hakata midagi päevikulaadset pidama. Muidu on tulemuseks hiiglasuur kere ja kaks peenikest keppjalga seda kappi kandmas.

3. mõttetust meele lahutamisest
LUBAN, et vähendan teleka osa oma päevakavas ja vaatan edaspidi ainult saateid, mitte televiisorit. Ja vähendan ajaviiteromaanide lugemist, et mitte aega niisama surnuks lüüa.

4. korrast enda ümber
LUBAN, et pühin tihedamalt tolmu, hakkan jälle hoolsalt kappe koristama ja muutun korralikuks koduperenaiseks st. viskan kaltsu väljaveninud ja maailma mugavamad koduriided ja lääpatallatud sussid (nuuuuks) Kirjutan iga päev keskmiselt suurema kirjaga tööd, mida endal teha käsin ja kriipsutan tehtu maha.

Äkki tänaseks aitab. Kuuse okkaid kõik kohad ikka veel täis. Nimelt lahkus kallis jõulupuu alles täna meie juurest.

Toidust niipalju, et hiliseks hommikuks olid kiluleivad munaga, sest kilu ma armastan.
Hiliseks lõunaks keetsin tomatisupi, mida kavatsen nüüd sööma hakata.
Õhtu koha pealt fantaasiat napib.

Panen siia oma tomatisupi pildi. See on küll jõulune, ingveri ja apelsiniga. Nämma. Röstsaial isevalmistatud pasteet. Seekord panin isegi brändit.

Ja kõige tähtsam tuleb nüüd: Töökoha direktor pidas reedesel uue aasta vastuvõtul sõnumiga kõne. Mina oma õhtumõtisklustes olin jõudnud samale seisukohale.
Tuleb osata mängida rõõmustamise mängu. See on niisugune mäng, kus mõeldakse kõikide nende asjade  üle, mis sulle rõõmu teevad.

Niisiis, ma rõõmustan selle üle, et.....