Teisipäev, 29. jaanuar 2013

Virust Võrusse

Viirusnakkusest tingitud paus muutis sõrmed vedelaks, isegi vaim oli nõder.
Nüüd püüan haigust seljatada ja vanu meenutusi taastada

VÕRUMAA 23-24 detsember

Mis saab veel toredam olla kui kasutada töövabu päevi reisimiseks! Alustasime päeva varakult. Tartusse viis kena talvetee. Aga see, mis mind edasi ootas, osutus juba seikluseks. Olen Võrumaal väga vähe käinud ja südatalvel mitte kunagi. Välja arvatud Looduse Omnibussiga märtsis 2006.

Keskpäeval pöörasime Kanepisse. Olen selle paiga tähtsusest enda perekroonikas kirjutanud ja alevit 2008.a. suvel väisanud. Seda põnevam oli talvekohtumine. Leidsime kirikust õpetaja Margiti ja külma trotsides vestlesime mõned minutid.
Siin ongi kirik, mille kirjades alates 1783-ndast minu emapoolse vanavanaisa eellased, kes said siin  perekonnanime, mille kirjutas üles  pastor Roth juba 1809.a. Siit kümnekonna kilomeetri kaugusel Sõreste mõisas teenis lapsetüdruk Ann Raggas, kes julgelt nõudis alimente noorparunilt, meditsiinitudengilt Alexander von Kielilt läbi Tartu kohtu, oma 1863.a. sündinud poisslapsele.
Ei saanud Ann õigust. Nüüd puhkab ta juba 1935-st aastast Põlva kalmistul oma kutsarist mehe kõrval, kellega tal sündis hiljem vähemalt 11 last.
Tema unehelich son Johann jõudis oma naise ja lastekoormaga lõpuks Virumaale ja suri emaga samal ajal. Ilmselt ei kohtunud nad pärast Johanni lahkumist enam kunagi, sest Ann jäi vanaduses pimedaks.

Paneksin selle liini teema juba lukku, sest arhiivitoimik on nii loetamatus saksakeelses kirjas. Ometi tahaksin sellest härrasrahvast rohkem teada. Lihtsalt uudishimust. Juba see, et Anne üldse leidsin ja legendi ellu kutsusin, oli minu jaoks palju tööd ja ka puhast vedamist.

Millegipärast on mul tunne, et kui kasutan üht mulle kobamisi antud kontakti, siis hargneb lugu veelgi. Mis määratud, see tuleb.



VÕRU paistab

.....

Külalislahkus nauditud, keha kinnitatud, viis auto mind hoopiski Võrust välja

VASTSELIINA

Koht, kus viibisin esimest korda ja mida teadaolevalt me Lõuna-Eesti eellaste elupaigaks pole täheldatud. Meie omad hoidsid rohkem Põlva poole.
Ega see paika pisenda. Mis sest, et seekord ainult surnuaiaga tutvust tegin. See-eest, milline lumi!


Meil, põhjas....on küll teistsugune.
Võõrustajaproua rääkis, et siin tühjal maa-alal olevat "katkuhauad", et ka tema eellased on siia maetud.   Hiljem seda ala kasutada ei tohtivat. Kahjuks ei leidnud koduste meetoditega öeldule kinnitust st. internetist. Aga väga huvitav oleks teada, mis epideemia seda kanti nii armutult laostas ja ohtlikuks tegi. Kuna ma jonni ei jätnud, siis kandsid otsingud vilja. Allolev on koopeeritud Vastseliina Gümnaasiumi koduleheküljelt:
Vastseliina kalmistutest
Kalmistud on “lõpetatud inimsaatused”, nagu ütleb Juhan Peegel. Kulutame raha, hoolt ja vaeva neile, kes ei vaja enam midagi. Aga eks me tee seda endi pärast. Ja kalmistud on ka meie kultuurilugu, varasemate seisukohtade ja hinnangute ajalugu, märk olnust. Vastseliinas on kokku neli kalmistut. Neist kaks on vanad ja kaks uued. Viimastest kuulub üks eesti ja teine saksa kogudusele. Neljast vanim on nn. “Rootsi surnuaed”. See matmispaik on Vastseliina kirikule üsna lähedal. Nähtavasti on see vanem kui kirik, mis valmis 1728. aastal. Viimased maetud on aastatest 1845-1847. Teisest kalmistust pole kahjuks midagi säilinud. Ristid on lagunenud ning endist matmispaika katab kuusemets. Üks suurematest kalmistutest on saksa surnuaed. See on pärit juba 18. sajandist. Ta asub kirikust umbes 300 m Vastseliina poole. Sinna maeti ainult sakslasi. Praeguse kalmistu õnnistamisaeg ei ole täpselt teada, kuid arvatakse, et esimesed hauad on Vastseliina kalmistule tekkinud 1790. aastal. On veel üks matmispaik, mida võib surnuaiaks pidada. Selle asukoht on kirikust Vastseliina poole 800 m paremat kätt. Sinna on maetud koolerasse surnud inimesed. Selle surnuaia täpset vanust pole teada. Praeguseks on ta täielikult võsastunud. Räägitakse, et selle matmispaiga üleskaevamine võib tuua palju õnnetust, sest pole teada, kas sellega on võimalik kooleralainet jälle valla päästa.


Vaade Vastseliina kalmistule. Peavärav
Enne 1790-ndat aastat oli surnuaia asemel mets. Algselt olid mõõtmed väikesed - 1,5 ha. Praegused mõõtmed on juba märgatavalt suurenenud, umbes 10 ha. Kalmistu pikkus on u. 800 m ja laius 300 m. Surnuaeda läbiva 2,5 m laiuse peatee tõttu on on prahivedamine ja muu liikumine kergendatud. Peateega ristuvaid umbes sama laiu teid on neli. Kalmistu asub tasasel pinnal, tal on korralik peavärav koos uue aiaga ning korralik parkla. Üldmulje on puhas. Ülemist osa nimetatakse “uueks surnuaiaks”. See on kolmandast ristteest lõpuni. Üldiselt on suurem osa haudadest kalmistu paremal poolel. Varem olid peateest vasakul kõik üherealised matuseplatsid, mis olid ka odavamad. Perekonna platsid on paremal pool.. Surnuaia peavärav pühitseti 5.juunil 1932.aastal. Seda hakati tegema kirikuõpetaja Eduard Hermitsa eestvõtmisel. Ehitati Joosep Pütsepa joonise järgi, tsementosa Feodor Kallatúkov – Rakkest, raudosa Juhan Jakobson Vastseliinast, värava tähed ja ristid on vasest valatud Gustav Peetsi vabrikus Tartus ja kullati Johhanes Alt´i poolt Tartus. Värava ülaosas on kiri: “Tulge tagasi inimese lapsed”.

Valla koduleheküljelt nopin enda jaoks huvitavat:
Vastseliina muinasaja piiskopilinnus, 1342. Hävitatud linnuse kohal ongi Vana-Vastseliina. Esimene kirik olevat ehitatud linnuse õuele, kuid selle hävitamise järgselt, kuue km. kaugusele. 1901.a ehitati kirik põhjalikult ümber. Üle 800 istekohaga. Kuigi kõrvuti luteriusuga eksisteeris õigeusk ja levisid vennastekogudused.
Mõisa häärber hävis 1926 tulekahjus.
Ajalookirjutistes figureerivad mulle täitsa võõrad nimed: Laasva, Loosi, Misso, Orava. Ometi midagi tuttavat. (Arvasin, et Orava ikka rohkem Petseri pool. Olin seal 1971.a. malevas) Kapela, Tsolli, Perametsa...

Kooli õpilased on teinud tänuväärset uurimistööd ja kui mul oleks valla külade kohta materjali vaja, siis saaksin palju põnevat teada.

Pakane näpistas sõrmeotsi, lumes sumpamisega ei saanudki sooja ja pimedus lähenes. Oli vaja veel Võru surnuaiale jõuda.

Aga sellest juba homme

Kommentaare ei ole: