Laupäev, 19. jaanuar 2013

Aaverest, mineviku varjudest ja tulevikust


Fotod on head. Digifotod on head. Kui nad on katalogiseeritud. Mul enamasti on. Sellepärast saan tegemata teod heastada ja endale lubatut täita.
Kuna minuga on nii, et üks asi viib teiseni, siis selle vana looni viis mind tegelikult uus dok.film
"Saaremaa päikesepoisid". Kes ei näinud, neile selgituseks, et film rääkis Sõmera Erihooldekodu kasvandikest.

Ka meie maakonnas on oma päikeseinimesed. Nõukogude ajal Aavere mõisas, hiljem Vaos, nüüd otsaga Tapal või ilmat mööda laiali.

AAVERE MÕIS
Aavere jäi minu nõuka aegsest elukohast Väike Maarjast piisavalt kaugele, et sinna mitte sattuda. Sellepärast toimus esimene külastus 90-ndatel Muinsuskaitse Seltsi korraldatud "mõisatuuril".
Siis oli mõis juba põlenud. Suur, väärikas ja kurb häärber.
Möödunud aasta oktoobri lõpus, päeval, mil meil sadas maha esimene lumi, tegime Anneliga sinna pildistamisretke.
Häärber püsis endiselt - suur, väärikas ja kurb.

Veidi ajalugu:
Afer eraldus Kiltsi mõisast 1770- ndate paiku. Algusl kuulus Tiesenhausenitele, siis Harpedele ja kuni võõrandamiseni 1919, oli omanikuks August Berends. Proua Anna Harpe, kes 1938 aastani Eestis elas on oma mälestustes meenutanud kaunist loodust ja mõisa-aega.



1877-1881 valmis eesti üks kaunimaid neugooti stiilis mõisahooneid. Keskosast ühekorruseline, otstest kahekorruseline kivist ehitis. Mõlemal pool olid tiibade vahel terrassid, esifassaadi keskel suur klaasitud veranda.
Portaal "Eesti mõisad" annab teada, et vanadekodu paiknes mõisas seitse aastakümmet. Kui 1996 aasta põlemiseni, siis tõepoolest.

Pildistada oli seal oksarägu sees väga raske
maja taha terrassile oli ennast kasvatanud kuuseke
muistse viinaköögi allesjäänud hiilgus

karjakastell

AAVERE INVALIIDIDEKODU, Tamsalu külanõukogus
Selle kohta leidsin materjali imevähe. 
1960-ndal ehitati (pigem tahan öelda, et rikuti) hoone täiskahekorruseliseks. Peauks asus vasakus tiivas. trepp oli tahutud kivides, madal, vaid mõne astmega. Ümberehituse käigus tehti parempoolsesse tiiba kõrvaluks. Hoonet kasutati invaliididekodu magalana
Panen siia meeldejätmiseks ja 1970.a. piltide vaatamiseks
ftp://195.80.111.130/pub/HTTP/Fotokogu/A228/Aavere_mois.pdf

ja hoopis teine, aga teemaga haakuv
http://www.virumaateataja.ee/312943/priit-adler-aitab-elule-haabuvaid-kulasid/

Selle ajaleheloo saan kokku võtta järgmiselt. Oli kord Järvamaal ilus, väike Võhmuta mõisa poolmõis - nimeks Metsamõisa (Karlsbrunn). 1850-ndatel aastatel rajati häärber ja park. Elamine kuulus Zoege von Manteuffeli suguvõsale, Ernst Manteuffelile. Mõisa ostis eesti mees Arnold Adler, kes hiljem mõrvati punaväelaste poolt.
Ja hoonest sai Aavere Internaatkodu Metsamõisa osakond. Kõik oleks olnud nagu tavalise nõuka ajal, kuid kauni hoonega oli saatusel kurb lugu. Kui just saatuseks nimetada seda, et Internaatkodu selleaegne juht Oskar Kriiva lihtsalt otsustas maja lammutada ja enne seda tühjaks tassida. 
1970-ndate aastate lõpul lõpetati Metsamõisas tegevus ja hoolealused jaotati Aavere ja Koeru hooldusasutustesse. Hoonele tehti veel enne tegevuse lõpetamist paberitel remonti ehk tegeleti sotsialistliku omandi riisumisega. Ilmselt oma teo varjamiseks maja lammutati. Uksed, aknad, seinapaneelid, glasuurahjud olevat müüdud Peipsi äärde. Üks glasuurkamin olevat isegi ENSV kõrge ametniku suvilas. Vot nii käisid toonased lood 1983 a.

Kui ma nüüd edasi spekuleeriksin, siis arvaksin, et Aavere mõisahoone tulekahi on nagu järg sellele kummalisele ärastamisloole.

Ja nii on vanu aegu  jäänud meenutama ja saladusi varjama sümboolne elupuu



TÄNAPÄEV
Kuna pärast suurpõlengut kolis hooldekodu samasse valda Vao külla, millest olen sel aastal kirjutanud, siis katkes Aavere seos "päikeseinimestega"
Aavere külaga pidid olema sellised lood, et mõisa pool on Väike- Maarja vallas ja suurem pool Tamsalu vallas. Asus ju mõis hoopis ajaloolisel Järvamaal, mitte Virumaal.
Me seda kõige otsemat teed ei teadnud. Muidugi oleks võinud riskida. Aga sõitsime siiski Pikevere risti ja sealt viidaga osutatud suunas. Kuigi maa kauni lumega kaetud, oli tunne, et oleme sattunud jälle "ääremaastumise peale".

TAVAKODANIKU MÕTTED

Kui algusteema juurde tagasi pöörduda ja vaatenurk erivajadustega inimestele suunata, siis ...
Maailma hästikorraldatud plaani halva teostuse tõttu on meie ümber ja hulgas inimesi, kes vajavad ööpäevaringselt kõrvalabi ja järelvalvet. Meeldib see meile, või mitte. On lapsi ja on täiskasvanuid. Osa sünnivad sellistena ja osa kasvavad sellisteks. Eks me kõik vanane ja kulu elu käigus. Mõnel õnnestub see lihtsalt paremini ja aeglasemalt. Mõnel aga kuluvad varuosad kiiresti ja ei kuulu vahetamisele, sest tagavaraosi lihtsalt pole. Nii keeruliseks on inimene ehitatud.

Ühesõnaga, kui siia ilma sündinu juba algusest saati vajab erihoolt ja kui omaksed paljudel põhjustel ei saa või ei oska seda hoolt jagada, siis ta pannakse erihooldekodusse.
Aga kui erihoole vajadus tekib "kulumisel" , siis tuleb tal samuti erilise hoole alla minna.
Ametnike keeles nimetatakse seda erihoolekandeks ja inimest, kes seda hoolt saab  - juhtumiks. Ja inimest, kes tööd koordineerib - juhtumikorraldajaks.
Kenasti kõlavaid ameteid on meil veelgi : Filmist saime teada, et erihooldusel olevate inimeste eest hoolitsejad on tegevusjuhendajad. Eks see mõneti ole õige, sest kõik, mis me teeme, on tegevus. Ja teenust saav inimene pole lihtsalt hoolealune, vaid on klient.
Ja kui lapiga tädi mitte just erilise remondiga ruume puhastab, siis on ta "puhastusteenindaja".
kas hoolekanne iseenesest sellest paremaks muutub - mine tea.

Kui minna Sotsiaalministeeriumi koduleheküljele, siis on ööpäevaringsete erihooldekodude nimistu pikk. Arvan, et kliente umbkaudselt kolme tuhande ringis. Aga võin ka eksida.

Kõikides nendes asutustes, nagu filmis näidatud Sõmera, töötavad igapäevaselt inimesed. Ja teevad seda veidi rohkem kui miinimumpalga eest. Töö on kurnav, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Tasu selle eest meie hindadega võrreldes pea olematu.
Filmi vaadates tabas mind ketserlik mõte, mis siis saab, kui ühel päeval need klienditeenindajad - tegevusjuhendajad lihtsalt ei lähe enam selle palga eest tööle. Või lähevad sedasama tööd tegema kusagile mujale ja hoopis teise palganumbri eest.

 Mis siis saab nendest kolmest tuhandest ebastabiilse remissiooniga psüühikahäirega inimestest, kes sageli veel liitpuudega ja kohtumääruse alusel hoolekandeasutusse paigutatud?

Sellest saan ma küll aru, et suurte ja lagunevate mõisahoonete asemel hooldatavad uutesse ja üha parematesse tingimustesse paigutatakse.
Kuid võib olla oleks kasulik rohkem inimestesse panustada kui näiteks toa seinte värvilahendusse?







See pilt näitlikustab vabapidamist kohaliku maantee ääres . Tagasiteele pöördudes olid loomad kadunud. Ju nad juhatati õhtuks koju.




2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Emmeliina ütles ...

NB
Täna leidsin veel ühe suurepärase vaatamiskoha, mis ei puutu käesolevasse teemasse. Lääne - Virumaa XX saj. ehituspärand.Mart Kalm:
ftp://195.80.111.130/pub/FTP/XX_saj._ahitektuur/L__ne-Virumaa%20XX%20sajandi%20arhitektuur.pdf